Kuhu jääb mina?

Toon ühe näitelause, millega noor inimene kirjutamist alustab: „Mõtlemine on miski, mis on omane igale indiviidile, olenemata mistahes näitajatest, mille alusel inimesi eristatakse - olgu selleks siis vanus, sugu, rahvus, haridustase või miski muu." Ometi on teemaks „MUL on üks mõte", mis võiks sellisest üldsõnalisest võpsikust läbi murda, kohe kirjutaja enda mõtteni jõuda. Liiatigi on rahvuskultuurifondi kodulehel (konkurss toimub rahvuskultuurifondi egiidi all) konkursi eesmärk selgelt kirja pandud: toetada iseseisvat, omapärast mõtlemist. Miks siis kirjutavad noored nii kuivalt, igavalt, justnagu nad harjutaksid filosoofiks saamist, justnagu konkursi rahaline auhind neid ei huvitakski?