TIIT KÄNDLER: Iga mats ülikooli?

Kree­ka mõtle­ja He­rak­lei­tos Efe­so­sest tun­nus­tas 2500 aas­ta eest maail­mas ai­nult muu­tu­mist. Pan­ta rhei, kõik voo­lab – ühte jõkke ei saa kaks kor­da as­tu­da.

Kas aga ühte üli­koo­li saab kaks kor­da as­tu­da? Tun­dub, et Ees­tis saab, kui sel­leks vaid tas­kus ra­ha on.

Nüüd püüab Tar­tu üli­kool sel­les se­ga­ses loos sel­gust tuua. Üliõpi­la­sed voo­la­vad lä­bi üli­koo­li na­gu jõgi kal­las­te va­hel, mis pea­vad ju enam-vä­hem pai­ka jää­ma, et jõgi jääks ik­ka jõeks. Ja kal­las­teks po­le mit­te pea­hoo­ne sam­bad, vaid õppejõud. Õp­pejõud säi­li­ta­vad mee­me, mis on seo­tud oma üli­koo­li­ga ja mis ta­ga­vad sel­le, et iga muu­tus­te tuu­le­ke se­da õppea­su­tust laia­li ei kan­naks.

Kui Ees­ti tea­dust asu­ti 1990. aas­ta­te alul hoog­salt re­for­mi­ma, siis löö­di laia­li tea­dus­te aka­dee­mia ins­ti­tuu­ti­de süsteem ja lii­de­ti need nii või naa üli­koo­li­de külge, mit­te vas­tu­pi­di. Kuid sel­lest ajast saa­dik on ajad ja olud suu­res­ti muu­tu­nud. Tun­dub, et Ees­ti kõrg­ha­ri­du­se süsteem, mis tek­kis ja pai­sus pun­gu­mi­se teel kui king­loo­ma­dest täi­de­tud la­bo­ri­pul­jong, ei pea enam vas­tu as­jao­lu­le, et üha vä­hem on võtta neid, kes kõrg­koo­li­des­se tu­lek­sid. Ning et as­ja kui­da­gi pa­ran­da­da, siis on vas­tuvõtu­lat­ti muud­kui al­la­poo­le las­tud na­gu püksi­rih­ma­ta pükse. Vars­ti on nii, et iga mats, kes suu­dab üles lei­da vas­tuvõtuo­sa­kon­na vee­biaad­res­si ja li­saks veel kol­me­ni lu­ge­da, on kõlb­lik üliõpi­la­ne.

Tar­tu üli­koo­li aren­gu­ka­vas on muu hul­gas kir­jas „Tar­tu üli­kool ta­gab kõigis oma õppe- ja tea­dustöö vald­kon­da­des Ees­ti pa­ri­ma ta­se­me.” Es­ma­pil­gul üsna ülla­tav eesmärk. Kas see siis ju­ba nii ei ole­gi, küsid pa­ra­ta­ma­tult. Mis siis ome­ti lah­ti on? „Tä­nap­äe­val tä­hen­dab sel­li­ne eesmär­gipüsti­tus siis­ki va­ja­dust tõsta mõne üli­koo­li õppe- ja tea­dustöö vald­kon­na se­nist ta­set,” kom­men­tee­ris de­li­kaat­selt üli­koo­li tea­dusp­ro­rek­tor Krist­jan Hal­ler aja­le­hes Uni­ver­si­tas Tar­tuen­sis.

Ki­bi­nat on te­ki­ta­nud üli­koo­li rek­to­ri Alar Ka­ri­se nä­ge­mus Tar­tu üli­koo­list kui eliitüli­koo­list, ku­hu võetak­se vas­tu vaid va­ja­li­kul ta­se­mel üliõpi­las­kan­di­daa­te, ke­da siis ei ra­has­ta­ta pea­de ar­vu jär­gi, vaid sui­sa riik­li­kult. Sel­le pea­le kos­tis ha­ri­dus­mi­nis­ter Tõnis Lu­kas üli­koo­li le­hes, et „rek­to­ri et­te­pa­nek mõju­taks ka ha­ri­dus­po­lii­ti­kat laie­malt, lu­ba­des loo­ta, et üli­koo­lid hak­ka­vad ise kor­ral­da­ma vas­tuvõtu­kat­seid, mistõttu vä­he­neks güm-naa­siu­miõpi­las­te prae­gu­ne pin­ge rii­giek­sa­mi­te soo­ri­ta­mi­sel – need jääk­sid siis edas­pi­di tä­his­ta­ma vaid gümnaa­siu­mi lõpe­ta­mi­se küpsust”. Hur­raa! Sel­li­ne süsteem, ol­gu mee­nu­ta­tud, keh­tis meil en­ne 1990. aas­tat. Ja siis oli­gi Tar­tu üli­kool kõige ta­va­li­sem „e­liitüli­koo­l”. Nii et ta­ga­si jõe al­li­ka­te juur­de – mis po­le­gi ehk kui­gi pa­ha mõte.

Lu­kas kir­ju­tab veel, et „ees-märk võiks ol­la Tar­tu üli­koo­li jõud­mi­ne 500 maail­ma juh­ti­va tea­dusüli­koo­li hul­ka”. Mee­nu­tan siin­ko­hal, et sä­her­du­sest ees-mär­gist suu­re­mast­ki rää­kis Jaak Aa­vik­soo, kui ta kümme­kon­na aas­ta eest üli­koo­li rek­tor oli. Kuid nüüd on maailm muu­tu­nud ja Aa­vik­soo is­tub va­lit­su­ses, kes lu­bas meid viia hel­ges­se tu­le­vik­ku viie rik­kai­ma rii­gi sek­ka. Nii et sel­lis­tes­se ar­vu­des­se ei saa enam suh­tu­da mit­te ai­nult um­busk­li­kult, vaid neis­se ei saa enam üld­se suh­tu­da.

Provintsiriigi provints

Tar­tu on pro­vint­si­rii­gi Ees­ti pro­vints, ja sel­leks ka jääb. See võiks ol­la sel­ge igal, kes on kord­ki käi­nud mõnes Eu­roo­pa olu­li­ses üli­koo­lis või tea­du­sins­ti­tuu­dis. Nii et eesmärk ol­la Ees­ti pa­rim igal alal on pi­gem lii­ga suur kui lii­ga väi­ke. Se­da tun­nis­tab ka Hal­ler, öel­des, et üli­koo­lil tu­leb oma „te­ge­vus krii­ti­li­selt üle vaa­da­ta ja saa­vu­ta­da vä­he­malt Ees­ti pa­rim ta­se või vas­ta­vast te­ge­vu­sest loo­bu­da”. Ta too­ni­tab seal­juu­res: „Pea­me loo­mu­li­kuks, et Tar­tu üli­kool on maail­mas rah­vus­tea­dus­te tipp­ta­se­mel uu­ri­mis­kes­kus.” Mis on rah­vus­tea­du­sed, on isea­si, ja mi­na po­le sel­les as­jas küll sel­gust saa­nud. Kir­jan­dus­tea­dust ja folk­lo­ris­ti­kat ja ling­vis­ti­kat ja et­nog­raa­fiat te­hak­se igal pool maail­mas, kui­das need siis Ees­tis äk­ki rah­vus­tea­du­sed on?

Ol­gu kui­das on, Tar­tu üli­koo­li mu­re on sümpaat­ne, sest hä­dad ja õnne­tu­sed, mil­lest see joh­tub, puudutavad ole­mu­selt ko­gu rii­ki – ala­tes os­tu­kes­kus­te kas­sii­ri­dest ja lõpe­ta­des pre­si­den­di­ga. Olu­kord, kus dok­to­ran­te jääb üha vä­he­maks, tä­hen­dab sel­gelt, et veel­gi vä­hem ei hakka ole­ma mitte ainult õppejõude, vaid ka sel­li­seid et­tevõtjaid, po­lii­ti­kuid ja rii­giamet­nik­ke, kel­lel oleks ai­mu, mis ik­ka­gi on see tea­dus- ja aren­dus­te­ge­vus – ai­nus tõeli­ne ala, mil­les Eu­roo­pa Liit võist­leb Amee­ri­ka, Jaa­pa­ni, Hii­na ja In­dia­ga.

Kuid siin po­le õnne pais­ta ku­sa­gilt. Kui rah­vas­tik kok­ku kui­vab, pea­me ole­ma õnne­li­kud sel­le­gi üle, et pea­mi­nis­ter os­kab lu­ge­da vä­he­malt viie­ni.

Varem samal teemal:

ALAR KARIS: „Kes tellib

ülikooli?”, EPL 07.11