TIIT KÄNDLER: Kahe kultuuri vastuolud takistavad arengut

Veel kolm­sa­da aas­tat ta­ga­si puu­dus ha­rit­las­kon­nas suur lahk­ne­vus hu­ma­ni­taa­ra­la­de, kuns­ti ja loo­dus­tea­dus­te va­hel. Hu­ma­ni­taa­r-in­tel­li­gent­si ja tead­las­kon­na eral­du­mi­ne al­gas 18.–19. sa­jan­dil Ing­lis­maa töös­tus­re­vo­lut­sioo­ni­ga ja teos­tus äär­mus­li­kult tea­dus­re­vo­lut­sioo­ni­ga ka­he möö­du­nud sa­jan­di il­masõja va­hel.

Sel­lest on poo­le sa­jan­di eest kir­ju­ta­nud ing­li­se tead­la­ne ja kir­ja­nik Char­les Per­cy Snow oma es­sees „Kaks kul­tuu­ri”. Ta kir­jel­dab vär­vi­kalt kuns­tiin­tel­li­gent­si ja loo­dus­tead­las­te lahk­ne­mi­se ta­gajär­gi ja vii­tab ka põhjus­te­le, miks üks kul­tuur tei­sest aru ei saa ja enam­gi veel – te­da sui­sa põlgab.

Mõle­mal kul­tuu­ril on tei­sest väär ku­vand, mistõttu ka 20. sa­jan­di tea­dus po­le Snow ar­va­tes aval­da­nud kuns­ti­le muud kui pin­na­peal­set mõju. Kunst­ni­kud ja kir­ja­ni­kud osu­tu­sid si­su­li­selt lu­dii­ti­deks, ma­si­na­pu­rus­ta­ja­teks ja teh­ni­li­se ha­ri­du­se ku­vand oman­das tä­nu nei­le ühis­kon­nas üha ne­ga­tiiv­se­ma vär­vin­gu. Ome­ti võttis rah­vas töös­tus­re­vo­lut­sioo­ni omaks ja tõttas küla­dest lin­na­vab­ri­ku­tes­se – kir­ju­ta­gu Dic­kens non­de jõle­du­sest mi­da ta­hes.

Meie­gi ole­me lah­ter­du­nud vä­he­malt kah­te kul­tuu­ri, ja li­saks on tul­nud veel kol­mas, ke­da vii­sa­kas kõnep­ruu­gis ni­me­ta­tak­se rii­gia­met­kon­naks. Ees­ti nüüdsed hä­dad po­le seo­tud mit­te niivõrd maail­ma­ma­jan­du­se olu­kor­ra­ga, kuivõrd kom­mu­ni­kat­sioo­nih­äi­re­te­ga, suht­le­mis­ras­kus­te­ga.

Üks osa­pool peab tei­se te­ge­vust su­va­li­seks ja ebapä­de­vaks. Tei­ne jäl­le peab loo­dus­tead­la­si ise­ka­teks, ig­no­rant­li­keks ja kit­sas­se maail­ma kap­sel­du­nu­teks ning oma GMO-de, tüvi­rak­ku­de ja na­no­teh­no­loo­gia­ga ise­gi maa-il­ma­le oht­li­kuks.

Poo­le sa­jan­di eest sea­dis Nor­bert Wie­ner küber­nee­ti­ka üle­s-an­deks nii­su­gu­se kee­le ja teh­ni­ka väl­jatöö­ta­mi­se, mis võimal­daks la­hen­da­da juh­ti­mi­se ja kom­mu­ni­kat­sioo­ni üldp­rob­lee­me. Te­ge­li­kult on füüsi­ka kom­mu­ni­kat­sioo­ni­ga te­gel­nud vä­he­malt New­to­ni, kui mit­te Ga­li­lei ajast pea­le. Op­ti­ka po­le ju muud kui näh­ta­va­te ku­ju­tis­te kom­mu­ni­kat­sioon. Ka Eins­tein te­ge­les oma teoo­ria­tes lõpp­kok­kuvõttes kom­mu­ni­kat­sioo­ni prob­lee­mi­de­ga. Ja üks suu­re­maid kvant-füüsi­ka mõis­ta­tu­si, osa­kes­te põimu­mi­ne, po­le ju mi­da­gi muud kui küsi­mus sel­lest, kas saab tea­teid edas­ta­da kii­re­mi­ni kui välk, see tähendab val­gus või ehk siis hoo­pis sil­ma­pilk­selt.

Kuid se­da, et Ees­ti hu­ma­ni­taa­rid Eins­tei­ni ideid enam-vä­hem õiges­ti ka­jas­tak­sid, on ik­ka veel üsna ras­ke loo­ta. Te­mast on teh­tud pi­gem re­la­ti­vist, kes ei­tas kõike, mis võiks ol­la kin­del. Kui ini­me­ne ei tea, mis asi on fo­to-elekt­ri­li­ne efekt, on see um­bes sa­ma hea, kui loo­dus­tead­la­ne kuu­lu­taks, et ta po­le lu­ge­nud ega kuul­nud mi­da­gi Sha­kes­pea­re’ist ega ise­gi mit­te Tamm­saa­rest, ja oleks sel­le üle veel uh­ke pea­le­gi.

Wie­ner juh­tis tä­he­le­pa­nu, et prog­res­siusk käib te­ge­li­kult vaid vä­ga lühi­ke­se lõigu koh­ta kir­ja­pan­dud aja­loost. Vii­ma­sed 500 aas­tat on maail­ma aja­loos ol­nud täies­ti erand­lik ajajärk. Ini­me­ne on muut­nud oma kesk­kon­da nii põhja­li­kult, et ta ei suu­da sel­le­ga kui­da­gi­vii­si ko­ha­ne­da.

Äri­mees või po­lii­tik, kes ümb­rit­seb en­nast oma PR-te­ge­lins­ki­test jä­rele ­kiit­ja­te kil­bi­ga, ta­hab te­ge­li­kult eral­du­da maail­mast, mi­da ta enam ei mõis­ta –  või po­le ku­na­gi mõist­nud.

Üha kihistunum maailm

Kui ka ei mõis­te­ta, on ome­ti va­ja mi­da­gi te­ha, ja nii muu­de­tak­se­gi pi­de­valt se­da, mis on ajast ae­ga are­ne­nud ja ju­ba saa­vu­ta­nud oma täiu­se – ol­gu see siis hõõg-lamp, ar­vu­tip­rog­ramm või ko­da­ni­ke lii­gi­ta­mi­se ja ar­ve­le võtmi­se mee­tod.

Ka Ees­ti prügi­ma­jan­du­se krahh, mil­le ta­gajär­jeks on ko­da­ni­ke or­jas­ta­mi­ne ah­ne­te jäät­me­fir­ma­de tee­nis­tus­se ja sun­dus te­ki­ta­da üha enam jäät­meid, tu­le­neb te­ge­li­kult suut­ma­tu­sest ko­ha­ne­da maail­ma­ga, mis sõna­des on küll glo­baal­ne, kuid lo­kaal­selt võttes ki­his­tub üha enam eri maail­ma­deks.

Mit­meks kul­tuu­riks ki­his­tu­mi­ne toob pa­ra­ta­ma­tult kaa­sa sa­las­ta­mi­se ja sot­siaal­po­lii­ti­ka vää­ras­tu­mi­se, mi­da me Ees­tis nii vär­vi­kal ku­jul jäl­gi­da võime. Kuid in­fot ei saa alal hoi­da, il­ma et sel­le väär­tus suu­res­ti vä­he­neks. Min­gi tões­tus­te hulk ei suu­da ku­na­gi tões­ta­da, et loo­dus al­lub sea­dus­te­le. Igal het­kel võime me äkit­selt tä­hel­da­da, et maailm muu­tub min­giks ajaks täies­ti ju­hus­li­kuks ja nii na­gu ei saa 99 mündi­vis­ke jär­gi en­nus­ta­da, mil­li­ne tu­le­mus on sa­jan­dal vis­kel, ei saa me ühtäk­ki mi­da­gi en­nus­ta­da hom­seks päe­vaks.

Siis­ki on Ees­tis nä­ha ka to­re­daid suun­du­mu­si. Nii näi­teks pühen­das Kunst.ee oma värs­ke numb­ri just ni­melt väär­tus­hin­nan­gu­te­le kuns­tis, seal­hul­gas tu­le­vad mõtle­mi­se al­la ka kuns­ti ja tea­du­se suh­ted. Ja kir­jas­tus Ilo on tõlki­nud soom­las­te füüsi­kaõpi­ku bio­loo­gi­de­le ja ars­ti­tead­las­te­le „San­to­rius. Elu­sa loo­du­se füüsi­ka”. Mui­du­gi mõis­ta on see täis ma­te­maa­ti­kat. Kuid ma­te­maa­ti­kat on oma näh­ta­ma­tul moel täis ko­gu loo­dus. Ent se­da, et Ees­tis te­kiks sel­lis­test raa­ma­tu­test aru saa­va­te ini­mes­te ühis­kon­na et­teot­sa sat­tu­mi­se va­ja­dus ja sun­dus, jääb üle vaid loo­ta.