Tiit Kändler: Keelekorraldajad hävitavad pärandkultuuri

Ühe mõtte ajel, üht lugu või õigemini lugude pesakondi taga ajades olen eelmisel ja sel aastal mööda üht Eesti sihti sõitnud rohkem kui muidu – ehkki ka varem pole just vähe mööda Eesti kohanimemaastikke rännanud, unes või ilmsi.

Olen põhjalikumalt kui varem läbinud Kõrvemaa, Pandivere ja Alutaguse, siin- ja sealpool maanteed, all- ja pealpool maanteed, autoga, jalgrattaga ja jala. Olen kohtunud suurepäraste inimestega, kes on avastanud uusi kultusekive, korras hoidnud ja üles ehitanud vanu raudteejaamu ja tuuleveskeid, külakoole ja alevimuuseume. Keegi neist ei ole kurtnud muud kui seda, et olgu rahaga kuis on, aga mõistmist, head pilku pealinna poolt näeb vähe. Kord laiendab maanteeamet teejupi ega pane miskiks külarahva palvet jätta kasvama üks märgiline puu, mis kuidagiviisi liiklust ei sega. Ja kui väheke segakski, siis miks mitte. Ei midagi. Olgu, puu surm on kurb, kuid saab istutada uue.

Kurvem on keele tahtlik tapmine. Veel kurvem, et seda teeb eesti keele instituudi rahvas, kes on pannud meie keele ja meele kaitsmise ja hoidmise hüvanguks ametisse peakeelekorraldaja nimelise ametimehe. Ma poleks elas arvanud, et Nõukogude süsteemist iseseisvudes kerkib vohama seltskond, kes hakkab hävitama iidseid Eesti toponüüme. Talude ja külade, mägede ja isegi jõgede nimesid. Ehkki hüdrotoponüümid on ajaloos kõige kestvamad, mida ei muutnud isegi Stalin (ja tänu millele saame laial Venemaal ajada merjalaste ja karjalaste jälgi), on nüüd kellegi Peeter Pälli võidukal juhtimisel selliste vägitükkidega hakkama saadud.