TIIT KÄNDLER: Koperniku printsiip ei pruugi kehtida
Koperniku teaduslikult revolutsiooniline raamat „De revolutionibus orbium coelestium” („Taevasfääride pöörlemisest”) trükiti samal aastal pärast ta surma, kuigi põhiosas oli see valminud juba 36 aastat tagasi. Teoses andis Kopernik esmakordselt heliotsentrilise maailmapildi käsitluse. „Maa kese pole universumi kese, vaid ainult gravitatsiooni ja kuusfääri kese,” kõlas üks tema seitsmest teesist. Koperniku ehk kosmoloogiline printsiip on teadusliku maailmapildi aluseks seniajani.
Miski ei erista Maa galaktikapositsiooni mis tahes universumi paigast. Oleme tavaline paik tavalises kosmilises maanurgas. Kuid nüüd on ilmnenud märke, et see vankumatu tõde, mille eest teiste pattude hulgas läks 1600. aastal Rooma Lillede väljakul tuleriidale Giordano Bruno, ei pruugi olla päris õige. Nüüdne Koperniku printsiip seisab kahel sambal. Esiteks, et piisavalt suurte vahemaade üle keskmistades on universum homogeenne, see tähendab, igas paigas samade omadustega. Teiseks, et universum on isotroopne, see tähendab: mis suunas me ka ei vaataks, kehtivad ikka samad seadused ja näeme ikka samu omadusi.
Kummalisel kombel ei sattunud need printsiibid kosmoloogiasse mitte tänu sellele, et neid oleksid kinnitanud vaatlused, vaid prestiiÏi päästmiseks. Albert Einstein poleks 1917. aastal ilma nende eeldusteta suutnud rakendada gravitatsiooniteooriat ehk üldrelatiivsusteooriat universumi dünaamikale. Keerulisi võrrandeid poleks saanud teisiti lahendada. Ja isegi nende eeldustega jõudis Einstein valele järeldusele, et universum ei muutu. Nüüdseks on kosmoloogid omaks võtnud Suure Paugu mudeli, mille kohaselt universum alustas lõputult kuuma ja tiheda punktina ja hakkas siis alul hoogsamalt, hiljem aeglasemalt paisuma. Kuid 1998. aastal avastasid supernoovasid uurivad astronoomid, et kõige kaugemad supernoovad on palju tuhmimad, kui oleksid pidanud olema. Nii et mingil hetkel hakkasid need meist eemalduma kiiremini kui muidu.
Seda saab seletada tavamudeliga, kuid vaid selle hinnaga, et tuli sisse tuua nn tume energia, mida keegi pole näinud ja mille hulka keegi ei oska hinnata.
Tühja mulli elanikud
Teine võimalus on minna pühaduse kallale ja tunnistada, et vähemalt üks kahest Koperniku printsiibist on väär. Mis oleks siis, kui mateeria jaotus oleks küll igas suunas samalaadne, kuid muutuks sõltuvalt kaugusest meiega? Selle küsimuse on esitanud Kaplinna ülikooli astronoom George Ellis ja teisedki ta kolleegid. Võib-olla istume hiiglaslikus tühikus, üüratu mulli sees keset muidu ühetaolist universumit. See mull ei ole mateeriast tühi, enamik tähti, mida me taevas näeme, istub seal koos meiega. Kuid mujal, mida me tohutu kauguse tõttu ei näe, on tähtede ja galaktikate tihedus palju suurem. Ainsad, kes ei suuda näha, kas istume tühjas mullis, oleme me ise.
Kuid siiski on välja mõeldud ka kavalaid viise, kuidas seda seni küll ulme sekka kuuluvat teooriat testida. Need trikid on seotud kosmilise taustkiirguse footonite omaduste mõõtmistega, mis aga vajaks seni kättesaadavatest palju tundlikumaid tehnikaid. Teadusmõte ei arene kunagi lahus muust mõtte- ja elutegevusest. Oma igapäevaseski elus lähtume ju tegelikult Koperniku printsiibist. Eeldame, et mis suunas me ka ei vaataks, ikka kulgeb elu üldjoontes samuti kui meie lähikonnas. Ja et igas riigis, maakonnas, linnas või külas kehtivad samad reeglid, mida meie tunneme. Eriti lähtub sellistest lihtsatest printsiipidest pangandus. Ja kuigi teadlased on ikka ja jälle püüdnud pangategelastele meelde tuletada, et nii lihtne see asi ei ole, on küll päid noogutatud, kuid siiski eeldatud mingi tumeda energia olemasolu, mis hoiaks nende lihtsustatud rahamaailma käigus.
Aeg-ajalt aga kaob see nähtamatu tume finantsenergia jalge alt ja peade kohalt ning siis ollakse silmitsi tõsiasjaga, et seni kaljukindlana tundunud meetodite ja reeglitega pole enam midagi pihta hakata. Kuid mida siis teha, kuidas neid muuta, seda ka ei tea. Ei oskagi muud, kui tampida vanaviisi edasi iseenda poolt homogeenseks ja iso-troopseks mõeldud maailmas. 1526. aastal kirjutas Kopernik uurimuse, milles formuleeris rahahulga teooria. Teda võeti kuulda ja tema nõuandeid kasutati Preisi ja Poola valuuta stabiliseerimiseks. Jah, siis oli teine aeg, mil valitsejad hoidsid palgal teadlasi, et neilt teadmisi saada. Ja ehk oli siis ka teadlastel enam oidu kui nüüd – kui Koperniku elutöö oleks ilmunud tema elu-ajal, oleks ehk tedagi oodanud tuleriit, mitte 70-aastasena oma koduvoodis suremine.