Ko­per­ni­ku tea­dus­li­kult re­vo­lut­sioo­ni­li­ne raa­mat „De re­vo­lu­tio­ni­bus or­bium coe­les­ti­u­m” („Taevasfää­ri­de pöör­le­mi­ses­t”) trüki­ti sa­mal aas­tal pä­rast ta sur­ma, kui­gi põhio­sas oli see val­mi­nud ju­ba 36 aas­tat ta­ga­si. Teo­ses an­dis Ko­per­nik es­ma­kord­selt he­liot­sent­ri­li­se maail­ma­pil­di kä­sit­lu­se. „Maa ke­se po­le uni­ver­su­mi ke­se, vaid ai­nult gra­vi­tat­sioo­ni ja kuusfää­ri ke­se,” kõlas üks te­ma seits­mest tee­sist. Ko­per­ni­ku ehk kos­mo­loo­gi­li­ne print­siip on tea­dus­li­ku maail­ma­pil­di alu­seks se­nia­ja­ni.

Mis­ki ei eris­ta Maa ga­lak­ti­ka­po­sit­sioo­ni mis ta­hes uni­ver­su­mi pai­gast. Ole­me ta­va­li­ne paik ta­va­li­ses kos­mi­li­ses maa­nur­gas. Kuid nüüd on ilm­ne­nud mär­ke, et see van­ku­ma­tu tõde, mil­le eest teis­te pat­tu­de hul­gas läks 1600. aas­tal Roo­ma Lil­le­de väl­ja­kul tu­le­rii­da­le Gior­da­no Bru­no, ei pruu­gi ol­la pä­ris õige. Nüüdne Ko­per­ni­ku print­siip sei­sab ka­hel sam­bal. Esi­teks, et pii­sa­valt suur­te va­he­maa­de üle kesk­mis­ta­des on uni­ver­sum ho­mo­geen­ne, see tä­hen­dab, igas pai­gas sa­ma­de oma­dus­te­ga. Tei­seks, et uni­ver­sum on isot­roop­ne, see tä­hen­dab: mis suu­nas me ka ei vaa­taks, keh­ti­vad ik­ka sa­mad sea­du­sed ja näe­me ik­ka sa­mu oma­du­si.

Kum­ma­li­sel kom­bel ei sat­tu­nud need print­sii­bid kos­mo­loo­gias­se mit­te tä­nu sel­le­le, et neid olek­sid kin­ni­ta­nud vaat­lu­sed, vaid pres­tiiÏi pääst­mi­seks. Al­bert Eins­tein po­leks 1917. aas­tal il­ma nen­de eel­dus­te­ta suut­nud ra­ken­da­da gra­vi­tat­sioo­ni­teoo­riat ehk üld­re­la­tiiv­sus­teoo­riat uni­ver­su­mi dünaa­mi­ka­le. Kee­ru­li­si võrran­deid po­leks saa­nud tei­si­ti la­hen­da­da. Ja ise­gi nen­de eel­dus­te­ga jõudis Eins­tein va­le­le jä­rel­du­se­le, et uni­ver­sum ei muu­tu. Nüüdseks on kos­mo­loo­gid omaks võtnud Suu­re Pau­gu mu­de­li, mil­le ko­ha­selt uni­ver­sum alus­tas lõpu­tult kuu­ma ja ti­he­da punk­ti­na ja hak­kas siis alul hoog­sa­malt, hil­jem aeg­la­se­malt pai­su­ma. Kuid 1998. aas­tal avas­ta­sid su­per­noo­va­sid uu­ri­vad ast­ro­noo­mid, et kõige kau­ge­mad su­per­noo­vad on pal­ju tuh­mi­mad, kui olek­sid pi­da­nud ole­ma. Nii et min­gil het­kel hak­ka­sid need meist ee­mal­du­ma kii­re­mi­ni kui mui­du.

Se­da saab se­le­ta­da ta­va­mu­de­li­ga, kuid vaid sel­le hin­na­ga, et tu­li sis­se tuua nn tu­me ener­gia, mi­da kee­gi po­le näi­nud ja mil­le hul­ka kee­gi ei os­ka hin­na­ta.

Tühja mulli elanikud

Tei­ne võima­lus on min­na püha­du­se kal­la­le ja tun­nis­ta­da, et vä­he­malt üks ka­hest Ko­per­ni­ku print­sii­bist on väär. Mis oleks siis, kui ma­tee­ria jao­tus oleks küll igas suu­nas sa­ma­laad­ne, kuid muu­tuks sõltu­valt kau­gu­sest meie­ga? Sel­le küsi­mu­se on esi­ta­nud Kap­lin­na üli­koo­li ast­ro­noom Geor­ge El­lis ja tei­sed­ki ta kol­lee­gid. Võib-ol­la is­tu­me hiig­las­li­kus tühi­kus, üüra­tu mul­li sees ke­set mui­du ühe­tao­list uni­ver­su­mit. See mull ei ole ma­tee­riast tühi, ena­mik täh­ti, mi­da me tae­vas näe­me, is­tub seal koos meie­ga. Kuid mu­jal, mi­da me to­hu­tu kau­gu­se tõttu ei näe, on täh­te­de ja ga­lak­ti­ka­te ti­he­dus pal­ju suu­rem. Ain­sad, kes ei suu­da nä­ha, kas is­tu­me tühjas mul­lis, ole­me me ise.

Kuid siis­ki on väl­ja mõel­dud ka ka­va­laid vii­se, kui­das se­da se­ni küll ul­me sek­ka kuu­lu­vat teoo­riat tes­ti­da. Need tri­kid on seo­tud kos­mi­li­se taust­kiir­gu­se foo­to­ni­te oma­dus­te mõõtmis­te­ga, mis aga va­jaks se­ni kät­te­saa­da­va­test pal­ju tund­li­ku­maid teh­ni­kaid. Tea­dusmõte ei are­ne ku­na­gi la­hus muust mõtte- ja elu­te­ge­vu­sest. Oma igap­äe­va­ses­ki elus läh­tu­me ju te­ge­li­kult Ko­per­ni­ku print­sii­bist. Eel­da­me, et mis suu­nas me ka ei vaa­taks, ik­ka kul­geb elu üld­joon­tes sa­mu­ti kui meie lä­hi­kon­nas. Ja et igas rii­gis, maa­kon­nas, lin­nas või külas keh­ti­vad sa­mad reeg­lid, mi­da meie tun­ne­me. Eri­ti läh­tub sel­lis­test liht­sa­test print­sii­pi­dest pan­gan­dus. Ja kui­gi tead­la­sed on ik­ka ja jäl­le püüdnud pan­ga­te­ge­las­te­le meel­de tu­le­ta­da, et nii liht­ne see asi ei ole, on küll päid noo­gu­ta­tud, kuid siis­ki eel­da­tud min­gi tu­me­da ener­gia ole­ma­so­lu, mis hoiaks nen­de liht­sus­ta­tud ra­ha­maail­ma käi­gus.

 Aeg-ajalt aga kaob see näh­ta­ma­tu tu­me fi­nant­se­ner­gia jal­ge alt ja pea­de ko­halt ning siis ol­lak­se sil­mit­si tõsias­ja­ga, et se­ni kal­ju­kind­la­na tun­du­nud mee­to­di­te ja reeg­li­te­ga po­le enam mi­da­gi pih­ta ha­ka­ta. Kuid mi­da siis te­ha, kui­das neid muu­ta, se­da ka ei tea. Ei os­ka­gi muud, kui tam­pi­da va­na­vii­si eda­si iseen­da poolt ho­mo­geen­seks ja iso-troop­seks mõel­dud maail­mas. 1526. aas­tal kir­ju­tas Ko­per­nik uu­ri­mu­se, mil­les for­mu­lee­ris ra­ha­hul­ga teoo­ria. Te­da võeti kuul­da ja te­ma nõuan­deid ka­su­ta­ti Prei­si ja Poo­la va­luu­ta sta­bi­li­see­ri­mi­seks. Jah, siis oli tei­ne aeg, mil va­lit­se­jad hoid­sid pal­gal tead­la­si, et neilt tead­mi­si saa­da. Ja ehk oli siis ka tead­las­tel enam oi­du kui nüüd – kui Ko­per­ni­ku elutöö oleks il­mu­nud te­ma elu-a­jal, oleks ehk te­da­gi oo­da­nud tu­le­riit, mit­te 70-aas­ta­se­na oma ko­du­voo­dis su­re­mi­ne.