TIIT KÄNDLER: Kriis ei pruugi kuritegevust hoogustada

Li­saks mee­liülen­da­va­te­le uu­dis­te­le ma­jan­du­se sei­sust on rah­vast ha­ka­tud kol­li­ta­ma ka ku­ri­te­ge­vu­se kas­vu­ga.

Loo­gi­ka on liht­ne: kui rah­val ju­ba kord ra­ha po­le, siis min­nak­se ja pan­nak­se mi­da­gi pih­ta või röö­vi­tak­se kee­gi pal­jaks. Tu­leb siis­ki rõõmu­ga nen­ti­da, et sel­li­seks pers­pek­tii­viks ei pruu­gi ol­la min­git alust. Vä­he­malt ei ole USA-s teh­tud tea­dus­li­kud uu­rin­gud näi­da­nud seost ku­ri­te­ge­vu­se ja ma­jan­du­se sei­su va­hel.

Siis­ki, on üks ku­ri­te­ge­vu­se liik, mis möö­du­nud aas­tal New Yor­gis kas­vas. Ja see on pan­garööv, mi­da esi­nes 54 prot­sen­ti roh­kem. Me võime sel­le seos­ta­da pan­ku­ri­te enes­te te­ge­vu­se­ga, mis ma­jan­dusk­rii­si val­lan­das – kuid see on vaid ole­tus, mit­te tõsi­kin­del tead­mi­ne. See­pea­le aval­das sel­li­se ta­se­me­ga aja­leht na­gu The New York Ti­mes kom­men­taa­ri, mil­les seos­ta­tak­se ku­ri­te­ge­vus ma­jan­dus­lan­gu­se­ga.

Kuid USA John Jay kri­mi­naalõigu­se kol­ledÏi ku­ri­te­ge­vu­se en­ne­ta­mi­se kes­ku­se di­rek­tor Da­vid Ken­ne­dy lükkab aja­kir­jas Scien­ti­fic Ame­ri­can sel­li­se ar­va­mu­se ümber. Te­ma ju­tu järgi mõju­ta­vad ku­ri­te­ge­vust pal­ju mit­me­ke­si­se­mad te­gu­rid kui fi­nants­dep­res­sioon.

Ta toob näi­teks 1929. aas­ta suu­re ma­jan­dusk­rii­si, mis tõi en­da­ga kaa­sa hoo­pis ku­ri­te­ge­vu­se lan­gu­se. „I­ni­me­sed is­tu­sid ko­dus ega ol­nud ku­ri­te­ge­vu­se märk­lauaks,” ütleb Ohio osa­rii­gi üli­koo­li ma­jan­dus­tead­la­ne Bru­ce Wein­berg. „O­hus on väl­jas käi­vad ini­me­sed, kes lii­gu­vad suur­tes rah­va­hul­ka­des ja ku­lu­ta­vad su­la­ra­ha.”

Nii juh­tus ka 1920. aas­ta­tel, mil keh­tis kee­lu­sea­dus ja hak­kas lok­ka­ma or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vus. Amee­ri­ka lin­nad on lä­bi tei­nud kaks suurt ku­ri­te­ge­vu­se lai­net: ühe 1960. aas­ta­te lõpul, tei­se aga 1980. ja 1990. aas­ta­te va­he­tu­sel. Esi­me­ne neist juh­tus ma­jan­dus­buu­mi ajal, mõle­mad olid aga seo­tud ui­mas­tiä­ri­ga – esi­me­sel ju­hul he­roii­ni, tei­sel ju­hul ko­kaii­ni­ga.

Kui Wein­berg ja ta kol­lee­gid uu­ri­sid kõige kri­mi­no­geen­se­mat kon­tin­gen­ti – noo­ri me­hi, kel pol­nud ha­ri­dust roh­kem kui kesk­koo­li ja­gu –, leid­sid nad, et mõrvaar­vud po­le ol­nud seo­tud töö­tu­se ta­se­me­ga ega teis­te ma­jan­dusn­äi­ta­ja­te­ga.

Mõned tead­la­sed siis­ki sel­le­ga ei nõus­tu. Nii väi­dab Mis­sou­ri St Loui­si üli­koo­li kri­mi­no­loog Rick Ro­sen­feld, et sta­tis­ti­ka ei rää­gi ko­gu tõde. Li­saks ob­jek­tiiv­se­te­le näi­ta­ja­te­le tu­leb ar­ves­se võtta ka sub­jek­tiiv­seid. Te­ma sõnul kaas­neb ini­mes­te loo­tus­te keh­ve­ne­mi­se­ga ühis­kon­nas ka enam ku­ri­te­gu­sid. Kuid ta li­sab, et ega siis äs­ja töö­tuks jää­nud ini­me­sed ri­kas­ta ilm­tin­gi­ma­ta kur­ja­te­gi­ja­te ri­du. Kuid nad hak­ka­vad ost­ma va­ja­lik­ke as­ju roh­kem tä­na­valt, ja osa neist as­ja­dest on va­ras­ta­tud. Ning tä­na­val võib iga müüja ja ost­ja vaid­lus lõppe­da vä­gi­val­la­ga.

USA-s te­gut­se­vad po­lit­sei-jõud prae­gu tei­si­ti kui en­ne. Nad ka­su­ta­vad kaar­te, kus on eris­ta­tud oht­li­kud piir­kon­nad, ja pat­rul­li­vad seal roh­kem ning suht­le­vad enam tea­dao­le­va­te kur­ja­te­gi­ja­te rühma­de­ga. Ko­gu­kon­da­de­le võib aga ma­jan­dus­lan­gus mõju­da hoo­pis sal­vi­na. Nad kal­du­vad roh­kem et­te võtma näi­teks ühistööl põhi­ne­vaid te­ge­vu­si.

Jõud põhjustab vastujõu

Kui­das aga ma­ha su­ru­da võima­lik­ke rah­va­ra­hu­tu­si? Siin­gi on tead­las­tel pak­ku­da oma la­hen­dus. See tun­dub es­ma­pil­gul eba­loo­gi­li­ne – ka­su­ta­da vä­hem jõudu. Nii­su­gu­se­le jä­rel­du­se­le on jõutud jalg­pal­li­hu­li­gaa­ni­de oh­jel­da­mist uu­ri­des. Ta­va­li­selt ka­su­tavad po­lit­sei­ni­kud sel­leks kait­se­kil­pe ning muid kait­se- ja jõuva­hen­deid. Kuid jõud kut­sub esi­le vas­tujõu, na­gu ütles ju­ba Isaac New­ton.

Li­ver­poo­li üli­koo­li tead­la­ne Clif­ford Stott on jalg­pal­li Eu­roo­pa meist­rivõist­lus­te fi­naa­li­de põhjal just se­da uues­ti jä­rel­da­nud. Kui Por­tu­ga­lis 2004. aas­tal toi­mu­nud EM-fi­naa­li­de kor­ral­da­jad jär­gi­sid tead­las­te nõuan­deid, läks neil va­ja suu­re ris­ki­ga män­gu­de pub­li­ku oh­jel­da­mi­seks iga sa­ja fän­ni koh­ta seit­set po­lit­sei­nik­ku. Mõne 2000. aas­tal kor­ral­da­tud fi­naal­tur­nii­ri män­gu oh­jel­da­mi­seks ka­su­ta­ti Bel-gias aga iga ka­he fän­ni koh­ta ühte rel­vas­ta­tud po­lit­sei­nik­ku. Nii et las­sez-fai­re-stiil tun­dub end õigus­ta­vat.

Kree­ka ma­te­maa­ti­kud olid an­tii­ka­ja suu­ri­mad in­tel­lek­tuaa­lid, kel­le saa­vu­tu­sed geo­meet­ria val­las olid tea­da room­las­te­le Vit­ru­viu­se­le ja Ci­ce­ro­le. Vii­ma­ti ni­me­ta­tu re­too­ri­li­sed ja fi­lo­soo­fi­li­sed kir­ju­ti­sed si­sal­da­sid lõiku­de kau­pa geo­meet­ri­li­si arut­lu­si, mis pä­ri­ne­sid kree­ka ma­te­maa­ti­ku­telt Euk­lei­de­selt, Pyt­ha­go­ra­selt ja Arc­hi­me­de­selt. Vit­ru­viu­se raa­mat „De ar­chi­tec­tu­ra” põhi­nes peaas­ja­li­kult geo­meet­rial. Te­ma arust oli geo­meet­rial eel-kõige prak­ti­li­ne väär­tus. Room­las­te­le oli uti­li­ta­rism üld­se oma­ne, nad har­ras­ta­sid vaid prak­ti­li­seks ra­ken­du­seks so­bi­lik­ku tea­dust. Mis Roo­ma im­pee­riu­mist sai, on küllap üld­tea­da. Nii et üks ku­ri­te­ge­vu­se en­ne­ta­mi­se vii­se võib ol­la ka tea­du­se ja muu kul­tuu­ri väär­tus­ta­mi­ne.