TIIT KÄNDLER: Kriis, mis toi­tub ini­me­se loo­mu­sest

Türgi kir­ja­nik Or­han Pa­muk po­leks kül-lap saa­nud No­be­li pree­miat, kui ta oleks kir­ju­ta­nud ai­nult sel­lest, kui­das türgi hing end Eu­roo­pa vee­rel tun­neb. Pi­gem kir­ju­tab Pa­muk sel­lest, kui­das maail­ma ju­hus­lik­kus võib muu­ta ini­me­se elu. Te­ma teos­tes kru­vi­tak­se pin­ge ha­ri­punk­ti ja pea­te­ge­la­sed jõua­vad kõigi ras­kus­te kius­te siis­ki la­hen­du­se­ni. Kuid ühtäk­ki, näi­li­selt tühis­te sünd­mus­te tõttu, lan­geb kõik kok­ku ning lu­gu lõpeb krah­hi­ga, kus üks osa­pool jõuab sil­mit­si sur­ma­ga. Ju­hu­se mõju on suu­rem kui ini­me­ne en­da­le tun­nis­tab.

Käi­ma­so­lev nn ma­jan­dus-kriis ei oleks ju te­ge­li­kult min­gi kriis, kui ini­me­ne ar­ves­taks, kui­das loo­dus toi­mib. On liht­salt loo­dus­sea­dus­te vas­tu loo­ta, et ma­jan­dus peab pi­de­valt kas­va­ma ja muud­kui veel kas­va­ma. Kuid mil­leks on se­da va­ja? Pan­gad on täis üle­maks­tud töö­ta­jaid, kes tee­vad mui­nas­ju­tu­li­se pal­ga eest näo, et os­ka­vad en­nus­ta­da ris­ke. Tühja nad en­nus­ta­vad. Vaa­da­tak­se liht­salt lak­ke ja eel­da­tak­se, et hom­me on sa­ma­su­gu­ne ilm na­gu tä­na. Mis ena­mi­kul juh­tu­del osu­tub ju ka tõeks.

Kuid sel­les ei saa analüüti­kuid ju kui­da­gi süüdis­ta­da, nad ei eri­ne kui­givõrd ülejää­nud inim­kon­nast. Sel­lest on võlu­valt ja veen­valt kir­ju­ta­nud Wall St­ree­ti fir­ma­des pik­ka ae­ga mit­me­su­gu­seid ame­teid pi­da­nud Nas­sim Nic­ho­las Ta­leb, kel­le kir­ju­ti­sed püüavad näi­da­ta, kui­das ju­hus­lik­kus ini­mest ni­na­pi­di veab. Tut­vus­ta­sin te­ma raa­ma­tut 20. sep­temb­ri Ar­kaa­dias (“O­le­me ju­hus­li­ku maail­ma lap­se­d”), kuid nüüd on põhjust sel­le­le jäl­le vii­da­ta. Ta­leb ni­melt näi­tab, et ini­me­sed ala­hin­da­vad ju­hus­lik­ku­se osa maa-il­mas, nad püüavad ümb­rit­se­vat rat­sio­naal­selt mõtes­ta­da, sest nii on ehi­ta­tud meie aju. Kuid maa-ilm põhi­neb ju­hus­lik­ku­sel, na­gu möö­du­nud sa­jan­di alul tek­ki­nud kvant­me­haa­ni­ka veen­valt on näi­da­nud. Ja kui se­da ei usu­ta, siis võiks mõel­da sel­le­le, et pea-ae­gu kol­man­dik USA ma­jan­du­se ko­gu­too­dan­gust põhi­neb lõpp­kok­kuvõttes kvant­me­haa­ni­ka saa­vu­tus­tel.

Kvant­me­haa­ni­ka tek­ke al­g-ajal 1920. aas­ta­tel le­vi­sid sel­le ideed ka kir­jan­du­se ja kuns­ti maail­ma. Näi­teks võib tuua sak­sa kir­ja­ni­ku Alf­red Döb­li­ni, kel­le “Ber­liin, Ale­xan­derp­lat­z” on hil­ju­ti ka ees­ti kee­les il­mu­nud. Te­ma­gi näi­tab, kui­das puh­tad ju­hu­sed ini­me­se elu suu­na­vad ja sel­le sur­ma pal­ge et­te vii­vad. Ini­me­ne on lõppu­de lõpuks ka kvant­me­haa­ni­ka osa, kui­gi ta ei suu­da ol­la ka­hes eri ko­has ühe­kor­ra­ga na­gu elekt­ron.

Elu ei allu mudelitele

To­taal­se de­ter­mi­nis­mi näi­teks võib aga tuua Mar­xi ja En­gel­si “Kom­mu­nist­li­ku par­tei ma­ni­fes­ti”, mis kuu­lu­tas, et kui sin­na­maa­ni olid fi­lo­soo­fid maail­ma vaid se­le­ta­nud, siis nüüd tu­leb ha­ka­ta se­da muut­ma. Kum­ma­li­sel kom­bel jär­gib fi­nants­maailm siia­ni sel­le ma­ni­fes­ti sõnu­mit. Kui­gi väi­de­tak­se, et ris­kia­nalüüsid on tea­dus­li­kud, on need se­da sa­ma pal­ju, kui oli tea­dus­lik kom­mu­nism.

Elu ei al­lu mu­de­li­te­le. Lik­viid­susk­rii­sid on vä­ga har­vad sünd­mu­sed ja kõik mu­de­lid, mil­le­le toe­tu­tak­se ta­va­li­sel ajal, nen­de pu­hul liht­salt ei toi­mi. Kuid mi­da­gi võiks ju ka et­te nä­ha. Kümne aas­ta eest pi­di kok­ku va­ri­se­ma kind­lus­tus­fond ni­me­ga Long-Term Ca­pi­tal Ma­na­ge­ment ja vaid see, et re­gu­laa­to­ri­tel õnnes­tus kok­ku pan­na mul­ti­mil­jar­di­li­ne ra­ha­sum­ma, vältis ka­tast­roo­fi. See aga iga­su­gu­seid pan­gaa­nalüüti­kuid ja rii­giee­lar­ve­te meis­ter­da­jaid ei häi­ri­nud. Pan­gad liht­salt on võtnud pä­he, et õigus on vaid neil ja kõik tei­sed sam­mu­vad va­le jal­ga.

Ma­jan­dus­kasv ei põhi­ne min­gil loo­dus­sea­du­sel, see on igal ju­hul üsna erand­lik olu­kord. Kui ei ta­he­ta õppi­da füüsi­kast, siis õpi­ta­gu kas­si­dest. Neil po­le min­git ma­jan­dus­kas­vu, kuid kas­la­sed on maa­mu­nal ela­nud 25 mil­jo­nit aas­tat.

Ja lõpuks on nad kümne tu­han­de aas­ta eest õppinud ka ini­me­si ära ka­su­ta­ma. Ise­gi kui need ini­me­sed juh­tu­vad ole­ma pan­gaa­nalüüti­kud.