TIIT KÄNDLER: Loodusteadused pole mingi meelakkumine
Pole vaja minna eriti kaugele, ainult 2500 aastat tagasi, Pythagorasega koos Egiptusesse, kuhu ta türann Polykratese eest põgenes. Ja avastada ühes temaga, et harmooniad tekivad, kui pillikeelte pikkuste suhe on täisarvudes. Kosmoses on iga asi tegelikult arv, reaalsus on oma olemuselt matemaatiline. Ja kaks lammast liita kaks lammast on neli lammast, ent kaks pluss kaks on igal juhul neli. Isegi kanade puhul. See on juba ime. Kus metsas, aasal või mereavarustes leiate te istumas arvu neli? Sellist asja pole. Aga ometi justkui oleks ka.
Iga viimane tohman, kes sõtkub hommikul üle muru, kasutab tegelikult ringi ümbermõõdu valemit. Ja iga asjatundja, kes nuriseb siinuste üle, tegeleb oma peas pidevalt Fourier’ analüüsiga, et siinusvõnkeid üksteisest lahutada ja seeläbi helidest vajalikku infot saada.
Tundub, et Eestis peetakse loodusteadusi millekski selliseks nagu elektrijaam. Kusagil säherdune asi vist ikka on, aga ega meil pole sellega palju pistmist, meil on vaja ju ainult elektrit. Ja mis asi see elekter on, seda arutagu lollid. Targad huvituvad spordist, e-lobisemisest, Eurovisionist ja muudest toredatest meelelahutustest.
Kuid kurb lugu küll, kool ei saa ju õpetada meelt lahutama. Tuleb ikka ja jälle rõhutada, et lolliks minnakse tuhandel ja ühel väga värvikal, võluval ning meeliköitval viisil. Kuid targaks saadakse ühel, väga igaval, vaevanõudval ja kauakestval moel. Tuupides, tuupides ja jälle tuupides. Ning sellest ei päästa ei olümpiamängud ega õuesõpe.
See, et loodusteaduste vastu tuntav huvi pole ühiskonna korralikuks, see tähendab nüüdisaegsel tasemel toimimiseks piisav, pole muidugi ainult Eesti mure. See vaevab kogu Euroopat. Vähemasti olen kuulnud selle üle kurtmas nii tähtsaid Brüsseli euroametnikke kui ka oma Hispaania, Itaalia ja isegi Suurbritannia kolleege. Teistest riikidest ei maksa kõneldagi.
Et huvi äratada, selleks leiutatakse igasuguseid trikke. Britid näiteks on välja nuputanud pubifüüsika – see käib nii, et teadlane läheb õllebaari ja teeb seal näitlikke katseid. Paljudes korralikes riikides on oma nn teaduskeskused, nagu Heureka Soomes ja Cosmocaixa Barcelonas. Paljud riigid korraldavad teaduspäevi, mis on eriti moes Suurbritannias. Eestiski on oma teadusbuss ja Ahhaa-teaduskeskus. Ja Eesti rahvusringhääling on muutnud “Osooni” tsirkuseks ja teleteaduse mingiks teletupsude mängumaaks.
See kõik on muidugi tore. Kuid et olen näinud tegutsemas üsna palju eri maade teaduse populariseerijaid – nende hulgas leidub üsna tunnustatud teadlasi, eriti inglaste seas –, siis olen ehk ülekohtuselt hakanud kahtlema, kas säherdune tsirkus ikka aitab teadust üldisemalt populariseerida. On isegi pisike kartus, et see võib tekitada teadusest üsna vale pildi. Kõik on justkui põnev, huvitav, rõõmsameelne ja kerge – nagu ruletilaud esimest korda elus kasiinot külastavale inimesele.
Tegelikult aga on asi nii, et teadlase jaoks on pea muidugi väga tähtis, aga tagumik on tähtsamgi veel. See tähendab võimet istuda pealtnäha tuimalt ja tulemusteta oma probleemi kallal vahel kuude ja aastate kaupa, teadmata, kas asjast üldse midagi välja tuleb. Vahel ikka tuleb, ent õige vähestel.
Tõsine pingutus
Teadusteatril on kindlasti oma koht. Aga veel parem oleks, kui neidsamu küllaltki elementaarseid katseid saaks teha koolitundides. Ja loodusteaduste ning matemaatika eksam võib küll osale õpilastest tunduda koormav, kuid vabandage väga kordamast: lolliks saada on võimalik väga huvitavatel viisidel, kas või näiteks kiirlaenuvõtjana. Kuid targaks saamine ja kas või protsentarvutuse omandamine nõuab ikka mingit tõsisemat pingutust.
Mida keerukamaks muutub tehnoloogia, mis meid ümbritseb, ja mida enam seome end igasuguste sõiduvahendite, sideriistade ja arvutite külge, seda vähemaks muutub huvi, kust säherdused asjad üldse välja kargasid, kuidas neid tehakse ja mismoodi need toimivad. Inimene on Maa loodust nüüdseks juba niipalju muundanud, et võiks ju aru saada, et teadmine, kuidas loodus toimib, on iseendale eluliselt vajalik.
Rahvusringhääling põhjendab oma vähest huvi teaduse populariseerimise vastu vastavate saadete madala reitinguga. Arvan, et reitingul on oma koht küll bordellis ja parteis, ent kindlasti mitte teaduse populariseerimises. Olulisi asju ei otsustata kunagi reitingute põhjal, vaid üksinduses või väheste asjatundjate koostöös. “Hämarates küsimustes on alati läbinägelikum pisem hulk, ilmselgetes suurem,” ütles itaalia kirjanik Giacomo Leopardi juba kahe sajandi eest.
Nõnda et tsirkus võib olla, kuid tõsine õppetöö peab olema. Kui see kaob ning jääb vaid üksikute fanaatikute enese asjaks, siis võime küll rahumeeli meelt lahutada, ent meelt mõlgutada ei oska, viitsi või isegi ei julge.
