TIIT KÄNDLER: Loodusteadusedki tegelevad eelkõige ajalooga
Enne muudetakse viljatera ajalooks, kasvatades uued viljaterad, ja tahame või ei – enne muudetakse ka siga või veis ajalooks, kui me need nahka pistame. Elusalt neid ju ei söö. Kui end just austritega ei nuumata.
Niisamuti on ajalugu ka see auto, mida liisime, ja see maja, mille ostame, rendime või laename. Need on ehitatud juppidest, mis on välja mõeldud kui mitte enne meid, siis kindlasti kümnete aastate eest. Meile võidakse küll kinnitada, et ostame tulevikku, kuid seda me kohe kindlasti teha ei saa. Me ei saa isegi olevikku osta, ostame vaid minevikku, see tähendab ajalugu.
Sest kui me paneme ahju puuhalu või süütame elektrilambi, siis istume ju ikka ajaloo otsas. Kasutame miljonite aastate tagust põlevkivi või kümnete aastate vanust puud. Ajalugu soojendab meid, katab ja toidab – mitte tulevik. Seepärast paneb hämmastama see kirg, millega meil vahel käsitletakse ajaloosse süüvida püüdvaid inimesi. Avanegu see ajalugu siis mõne lahingu kaudu, kusagil monumendi pjedestaalil või koguni veidrate rõivaesemete abil. Ajalooga tegeleda on loomulik, niisama loomulik kui söömine ja soojätkamine. Sest ka sugu jätkates tegeleme ikka kokkuvõttes ajalooga, selle taasesitamisega oma järeltulijates geenide ja nende suunatud protsesside kaudu, mis Maal juba vaata et neli miljardit aastat tagasi välja töötati.
Nõnda pole sugugi liigne väita, et loodusteadused on teadused ajaloost, ajalooteadused. Meile võib küll tunduda, et füüsika abil saab ennustada, kas mõni kosmoselaev jõuab Marsile või Veenusele. Või astronoomia abil öelda, millal tuleb järjekordne päikesevarjutus. Kuid see kõik põhineb ikka ajalool. Astronoomia ei tegelegi muu kui peaasjalikult ajalooga, uurides, millal universum umbes alguse sai – kui üldse – või millal tekkis üks või teine planeet või täht või galaktika. Nõnda on astronoomia jõudnud kõige vanemasse aega, võrreldes teiste teadustega, kõige ajaloolisemasse aega peaaegu 14 miljardit aastat tagasi.
Mis saab aga tulevikus – selle üle vaieldakse ikka põhiliselt paberil, arvutites või paremal juhul konverentsidel. Kosmiline taustkiirgus, mida nimetatakse ka reliktkiirguseks, pärineb üsna Suure Paugu lähedastest hetkedest ja selle omadustest püütakse tuletada universumi tulevikku tänaselgi päeval. Ja küllap ka homme. Nii et võimalik teadmine homse kohta ei pärine loodusteadustes ka kusagilt mujalt kui ajaloost. Kui Darwin ja tema mõttekaaslased jõudsid jälile liigirikkuse päritolule, siis põhines nende teadmine ikkagi loomastiku ajaloo uurimisel.
Ja kivistunud ajalugu on suuresti see, mida usinalt ja meetodite edenedes üha tulemuslikumalt uuritakse tänase päevani. On isegi tekkinud topeltajalugu, maailma loodusmuuseumides või teadusasutuste säilitatavate ja aastakümnete eest kokku kogutud kivististe uurimine. Mis ka Eestis aastate eest päädis geoloogilisest kogust ühe algse neljajalgse leiuga.
Populaarne ajalugu
Nõnda on inimese huvi ajaloo vastu üsna loomulik nähtus. Kui isegi koer uurib omamoodi ajalugu, teades, kuhu põõsa alla ta peitis kondi, kui kass teab ajalugu, teades, millal tal on oodata söögikorda – miks ei võiks seda siis teha inimene? Seda näeme kas või rahvusringhäälingu saatekava uurides. On ju teada, kui populaarne on kuulajate seas “Müstiline Venemaa” või “Eesti lugu” Vikerraadios. Ning näiteks ka Ööülikool tegeleb ju suuresti ajalooga – kui ei satu parasjagu lihtsalt müstifitseerima. Ja on ka ETV kavas ajaloosaateid nagu “Eesti aja lood”.
Nii et kui ka mõni inimene või rühmitus tahab ajaloo kiituseks püsti ajada mõne postamendi – mis seal siis ikka, las ajavad. Euroopa pealinnad kubisevad kõiksugu imepärastest ja meie silmis ehk isegi imelikest monu- ja postamentidest, aga kes see siis sellepärast tujul ikka laseb lörri minna.
Kui lund on vähe, siis hakkab see eriti silma. Kuid seegi vähene, mis maha sajab, on ju ajalooline lumi, mis on moodustunud mitte just silmapilkses olevikus, vaid ikka minevikus. Isegi ilma ennustamine tegeleb ajalooga, usutagu seda või mitte. Sest see teadmine, kuidas mingite algtingimuste korral ilm kujuneb, on kogunenud ajaloo vältel. Kas siis uuritakse sipelga käitumist või hiilatakse arvutite superprogrammidega, sel ei ole tähtsust. Sest veel kord – teaduski tegeleb põhiliselt ja eel-kõige ajalooga. Muu on kas futurism või lihtsalt posimine.
