TIIT KÄNDLER: Maa keskpunkt on meist kaugemal kui kosmos
Kuigi Jules Verne kirjeldas reisi Maa keskmesse juba 143 aasta eest, pole inimesed seda veel näinud. Isegi maakera massikeskme täpset asukohta ei teata. Hinnanguliselt liigub see ringi kaks kuni viis millimeetrit aastas. Isegi selles, kas mõõta massikeset kogu Maa jaoks või ainult tahke Maa jaoks, pole kokku lepitud. Kas muutused on tingitud hooajalistest muutustest maailmaookeanis või on need pikad ja pidevad – seegi pole teada.
Nüüd on NASA teadlased arendanud tehnoloogia, mis võimaldab seda täpsemalt teada saada. Vaja on aga täpsust selleks, et ennustada paremini globaalse kliimamuutuse tagajärgi. Või ka mandrilaamade liikumist ja sellega kaasnevaid maavärinaid. Uus tehnoloogia kasutab GPS-i võimalusi.
Pehmest rauast süda
Kõige tagatipuks ei teata sedagi, millises olekus on see raud, millest koosneb Maa tuum. Kõrge rõhu all võib see muutuda eriti pehmeks. Hiljuti teatati, et Rootsi ja Vene teadlased on superarvutitel simuleerinud Maa keskmes toimuvat ja järeldanud, et raud Maa keskmes on tõepoolest mingis seni tundmatus seisundis. See pole ainukristalne, vaid polükristalliline, millel on ka vedelikulaadseid omadusi.
Tagatipuks aga on ameeriklased tulnud lagedale teooriaga, mis seletab, mis hakkab juhtuma siis, kui Maa sisemus maha jahtub. Nimelt sukeldub siis New York ja Los Angeles sadu meetreid ookeani alla. Utah’ ülikooli teadlased David Chapman ja Derrick Hasterok on uurinud, mis toimub maakoorega. Nad on jõudnud järeldusele, et maakoor ujub piltlikult öeldes soojuse kukil. Mida hõredam on kivim, seda kõrgemale see tõuseb. Siiani arvati, et tiheduse määrab kivimi tüüp.
Kuid Hasterok ja Chapman lõid Põhja-Ameerika mudeli ning nägid sellelt, et kivimi tihedus sõltub ka soojusest. Mida soojem on maapõu, seda hõredamaks muutub kivim ja seda kõrgemale see kivim kerkib.
Maapõue soojus tuleb Maa sisemusest, aga ka tektooniliste laamade liikumisest ja maakoore radioaktiivsete elementide lagunemisest. Kui seda soojust poleks, sukelduks Põhja-Ameerika sügavustesse. Isegi miilikõrgusel asuv Denver satuks 222 meetrit vee alla.
Mandrite liikumine
Polnud just väga ammu, umbes pool sajandit tagasi, kui geoloogid võtsid vastu sakslase Alfred Wegeneri teooria mandrite liikumisest ning sellega ühes ka laamtektoonilise pildi maakerast, mis muutus staatilisest pallist dünaamiliseks olevuseks. Wegener tuli oma hüpoteesiga lagedale umbes 90 aasta eest – enne seda, kui ta õpetas Tartu ülikoolis ja tõestas koos Ivan Reinwaldiga Kaali kraatri meteoriitse päritolu. Mandrite liikumise teooria uskujaid Wegener oma eluajal ei näinudki. See on ju absurdne, et nii suured maatükid liiguvad edasi-tagasi! Aga nad liiguvad siiski.
Tegelikult märkas juba Charles Darwin oma noorpõlve laevareisil Lõuna-Ameerikas matkates, et teatud liiki kivistised, mis kuulusid veeloomadele, asusid hoopis kõrgel mäe otsas. Mäestik pidi olema merest välja kerkinud.
Kui mäed suudavad üles kerkida, miks ei võiks need siis vahel ka sukelduda. Puhtlogistilistel põhjustel elab suurem osa inimkonnast vee ääres. Nii ka Eestis. Sellest, mis meie jalge all toimub, sõltub ikka parasjagu palju küll. Olgu siin maavärinate ja vulkaanide poolest nii rahulik kui tahes. Võimalik kliimamuutus võib ka üht-teist kaasa tuua. Eesti põhjarannik kerkib aastas millimeetrikese või kaks – see on mälestus veel kümne tuhande aasta tagusest jääkilbist. Maal on mälu ja seda teadsid meie esivanemad üsna hästi, kui nad hoidusid päris veepiirile elamute ehitamisest.
Kuid jah, Maa sügavusse on puuritud vaid veidi üle tosina kilomeetri sügavune auk, mis on Maa raadiusest alla kahe tuhandikosa. Vaadakem taevasse, aga ärgem unustagem ka oma jalgealust.
