TIIT KÄNDLER: Maa tulevik otsustatakse polaaraladel
Pika otsimise peale leidsingi. Need kolm CCCP-i marki erinesid teistest oluliselt. Polnud punakirevad ja neil polnud peal ei sõjamehi, kommuniste, töölisi ega talupoegi. Ühel neist on kujutatud geomagnetismi uuriv magnetvaba laev “Zarja”, teisel fotokaamera virmaliste uurimiseks, kolmandal ilmastikku uuriv raadioteodoliit. Margid olid pühendatud rahvusvahelisele geofüüsika aastale, mis kestis 1957–1958. Igatahes võtsin tollal oma gloobuse ja uurisin esimest korda lähemalt, kuidas lõuna- ja põhjanaba ümbrused välja näevad.
Tollane geofüüsika aasta on tähenduslik õige mitmes mõttes. See oli esimene üritus, kus külma sõja aegsed vastasleerid teadlaskonna kaudu nii aktiivselt suhtlesid. Võib isegi ütelda, et tollane maailma külmimate alade uurimine aitas kaasa külma sõja soojenemisele. Kuid see tõi ka kaasa esimese tulemuse, kus avastati Maa globaalne soojenemine.
Geofüüsika-aasta projekti raames ronis Hawaii Mauna Loa tähetorni kolmekümneaastane teadlane Charles Keeling. Tema eesmärk oli 3000 meetri kõrgusel mõõta, kuidas Maa hingab. Selleks mõõtis ta süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi kogust atmosfääris. See kogus sõltub aastaajast. Kui taimed puhkavad, on süsihappegaasi enam, kui tegutsevad, siis vähem. Nõnda oleks eeldatavasti pidanud välja tulema saehambuline graafik hambatippudega varakevadel ja lohkudega hilissuvedel. Tuligi. Ainult et saetera oli suunatud kaldu üles tulevikku. See tähendas, et süsihappegaasi hulk atmosfääris kasvab aasta-aastalt. See oli esimene kord, mil teaduslikult näidati seda, mida oli Rootsi keemik Svante Arrhenius ennustanud juba 19. sajandi lõpus.
Praegu elame rahvusvahelises polaaraastas. See algas märtsis ja kestab ülejärgmise aasta märtsini. Kahe teaduskoostöö aasta vahel, 50 aasta jooksul, on süsihappegaasi hulk atmosfääris kasvanud 315 miljondikult osalt 380 miljondiku peale. Antarktise iidse jää analüüsid võimaldavad meil jälgida Maa ilmastikku vähemalt 700 000 aastat tagasi. Teadlased järeldasid andmetest, et kunagi varem pole kasvuhoonegaasid saavutanud taset, mis on neil nüüd. Antarktika ja Arktika pole enam eraldatud paigad. Vähemasti teadlaskonna jaoks mitte. Polaaraasta raames on käima läinud üle 200 teadusprojekti.
Liustikud jätavad janusse
Selle üle, kas kliimamuutuse on käivitanud inimene või vähemasti sellele oluliselt kaasa aidanud, võib ju vaielda lõputult. Kindel on aga üks. Maa kliima otsustatakse suuresti nabapiirkondades. See, et liustike hulk Gröönimaal väheneb, on ka kindel mis kindel. Sama toimub ka Lääne-Antarktikas. Ning Lõuna-Ameerika, Kesk-Aasia ja Euroopa liustikega. Alpidesse pole sajandi lõpul mäesuusatajatel enam asja. Nõnda võib Tallinna vanalinnas maikuus toimunud suusasõud võtta mitte niivõrd veidrike ettevõtmisena, vaid tulevikunägemuse esitamisena.
Eesti asub umbes samal laiuskraadil kui Gröönimaa lõunatipp. Kipume seda ikka unustama. Kui aga Gröönimaa kliima muutub eestilaadseks – mis siis saab? Tavapäraselt ennustatakse merepinna tõusu. Maitse järgi – kes kui palju julgeb pakkuda. Tegelikult annab merepinna tõusust rõhuva osa, umbes 80 protsenti, hoopis maailmaookeani vee paisumine soojenemise tõttu.
Liustike sulamine võib vallandada palju hullemad sündmused, mis tekivad veepuudusest. Ganges saab 70 protsenti oma põuaaegsest veest liustikest. Liustikest toituvad lugematud jõed Lõuna-Ameerikas, Aasias, Euroopas. Mis juhtub, kui need jõed kuivale jäävad, ei julge keegi ennustada.
Nõnda on Maa tuleviku võti polaaralade käes. Ja nende uurimisest peab osa võtma iga riik, kes tahab vähegi maailmaga kõneleda. 50 aasta tagusest geofüüsika aastast alustasid Eesti teadlased tegutsemist Antarktikas, kus praeguseni on töötanud üle kolmekümne eestlase. Juhan Smuuli “Jäine raamat”, Andres Söödi ning Mati Kase “Jääriik” ning “Enterby valge maa” ei oma vähimatki analoogi nüüdses vabas Eestis.
Praegusel polaaraastal osaleb Tartu ülikool näiteks EL-i projektis Damocles, uurides kliimamuutusi Põhja-Jäämerel. Geoloogia instituut on endist viisi tegev Teravmägede lähema mineviku kliima uurimisel. Ja tundub, et ongi kõik. Üks-kaks-kolm tublit teadlast ja projektikest.
Kas ei peegelda mitte see seis meie sihituses ka põhjusi, miks Eesti tahab küll maailmalt oma ajaloo mõistmisel tuge saada, ent ise Maa ajalugu ja tulevikku uurida ei taha?
Jah, ikka ja jälle tuleb ümber sõnastada Juhan Liivi. Kes ei taha uurida Maa tulevikku, ärgu oma minevikku teistele pähe määrigu.
