TIIT KÄNDLER: Maailm põhineb muutumatusel
Millest me puhkame? Mis asi oleks puhkus teaduslikus mõttes? Ja olen jõudnud tõdemusele, et me puhkame muutustest, sellest tüütust igapäevasest kogemusest, mis ikka ja jälle, olgu siis peal- või alateadvuse kaudu sisse trügib.
Saul Bellow on kirjutanud, et lääne inimesi tüütab pidev muutumine ja ida inimesi pidev muutumatus. Ja olgugi et teadus pürib uutele teadmistele, mille kaudu tehnoloogia jõuab uute lahendusteni, muutumisteni, on teaduse põhi ometi rajatud muutumatusele.
Füüsikaseadused tulenevad püsivuse ehk siis jäävuse seadustest. Ning teaduse usku neisse seadustesse pole siiamaani kõigutanud ükski tõsiselt võetav eksperiment ega vaatlus. Tõsi küll, jäävus võib olla rikutud, ent väga harva, väga lühikeseks ajaks ja väga väikesel alal.
Vett kaevust vändaga välja vinnates võib ühel heal päeval pähe tulla küsimus: kas see vesi, mida joome täna, on samasugune vesi kui see, mida jõid näiteks saurused saja miljoni aasta eest? Või siis sama, kust elu nelja miljardi aasta eest laiali hargnema hakkas? Kas vee omadused on püsinud muutumatuna Maa kestmise vältel, mis on üle elanud tohutuid muutusi?
Me võime sellele rahumeeli vastata jaatavalt. Füüsikud on sajandeid kestnud uurimiste ja puurimistega leidnud kätte mõned üksikud olulised suurused, mis teps mitte ei muutu. Need fundamentaalkonstandid on ikka olnud nõnda suured või väikesed kui praegu. Nende seas on valguse kiirus, elektroni laeng, prootoni mass, kvantide suurust määrav Plancki konstant ja aatomite siseelu kajastav peenstruktuuri konstant ning meile pähe kukkuva õuna löögijõu määrav gravitatsioonikonstant. Ning kui nood muutumatutest muutumatumad arvud oleksid vaid veidi-veidi teise suurusega, poleks meid olemas. Sest siis ei saaks olla olemas aatomeid, rääkimata molekulidest ja nende ühenditest. Kullapalavikku ei saanuks tekkida, kui peenstruktuuri konstant poleks mitte 1/137, vaid näiteks 1/138. Siis lihtsalt polnuks kulda.
Nii et meile tuntud maailm põhineb muutumatusel. Tõsi – on teadlasi, kes on spekuleerinud, et näiteks valguse kiirus on universumi arenedes pisitasa muutunud. Kuid need spekulatsioonid on siiski klaaspärlimäng, mis on siiani jäänud paberile või arvutikettale.
Tooni annavad muutjad
Inimene aga ei lepi muutumatuse, püsivusega. Tema tahab muudkui midagi muuta ja korraldada. Ega ole ju ka geenmuundatud taimede valmistamine muud kui soov muuta evolutsioon kiiremaks. Ja rohelised võivad hõikuda või hääle kähedaks, ent lõpuks lähevad nad oma mahepoodi ja ostavad õhtuks kartuleid, mis on aretatud looduse suhtes kõige jõledamate nippidega – et vaid muutusi kiirendada.
Kas lind, kes ei anna oma nõrgematele poegadele süüa ja viskab need lõpuks pesast välja, kiirendab evolutsiooni? Või ongi see evolutsioon? Võib aga ka arvata, et lind tahab sellega hoopis säilitada püsivust. Inetu pardipoeg pole linnu silmis talutav lahendus, sest inetute pardipoegade talumise korral muutuks loodus linnu jaoks liiga kiiresti.
Fred Jüssi on mitmel puhul rõhutanud, et kui tahad näha, mis maailmas toimub, käi käidud radu. Alar Karis ütles oma Tartu ülikooli rektoriks pühitsemise kõnes: “Kui meil on vaja tunnuslauset, kas siis enam ei piisa nimest Tartu ülikool?”
Nii et lootus pole veel kadunud: neid, kes tajuvad, et loodu püsib eelkõige muutumatusel, mitte muutustel, on muutumatul kombel veel leida. Ehkki jah, ikka enam hoiduvad säherdused isendid kusagile kabinetihämarusse või metsasügavusse. Tooni annavad muutjad, ja nõnda peadki leppima sellega, et poodi minnes ei kohta sa enam oma lemmikleiba, sest see on muudetud teistsuguseks sordiks, ja sellegagi, et muutjad otsustavad sinu eest, kui paksu leivakääru sul on õigus süüa.
Kuid on asju, millest me ei saagi teada, kas need on muutumatud või muutunud. Nagu näiteks üks pluss üks. Kas üks pluss üks oli ikka kaks ka saja miljoni aasta eest? Nelja miljardi aasta eest? 13,6 miljardi aasta eest, mil universum arvatavasti tekkis? Või oli siis üks pluss üks hoopis kolm? Või üks koma viis? Küsimus ei olegi nii tobe, kui tundub. See taandub küsimusele: kas matemaatika on looduses olemas ka väljaspool inimest? Või on see vaid meie peades? Kas keegi on märganud kusagil metsas puu all peesitamas seitset? Jah, vahel on õnn näha seitset kitsetalle. Kuid arv seitset? Kes on, andku teada, ja saab kahtlemata matemaatikute Nobeliks peetava Fieldsi medali.
Maailm püsib muutumatusel. Kuid muutumatus püsib vaid siis, kui on asju, mis muutuvad.
