TIIT KÄNDLER: Maailm vajab piire nagu õhku
Kuid pidage – kus te ikkagi olete? Kas seal, kus on teie parema jala suur varvas? Või seal, kus on teie naba? Või seal, kus on teie vasak silm? Või hoopis seal, kus parema käe nimetissõrme ots?
Meie keha on piiratud nahaga. Kui oleme palavikus voodis, siis tõmbub maailm meie ümber justkui kokku ja me tajume end üsna pisikesena. Kuid isegi nahk ei piira meid lõplikult. Seda teavad hästi arstid. Palatit pole võimalik teha absoluutselt steriilseks, sest patsientide nahast eralduvaid imetillukesi kestatükikesi lendab õhus ikkagi. Ja igaüks neist kannab endal baktereid enam kui mis tahes suur lennuk reisijaid.
Selle aasta Nobeli preemiad läksid suuresti piiriuurijatele. Keemik Gerhard Ertl on uurinud seda, kuidas toimuvad raua pinnal vesiniku ja lämmastiku vahelised reaktsioonid ning kuidas neid saab kiirendada, et toota tõhusamalt lämmastikväetisi. Ja sedagi, mis toimub auto all katalüsaatoris, kus vingugaas muutub süsihappegaasiks. Füüsikud Albert Fert ja Peter Grünberg aga nuputasid välja, kuidas toimib gigantne magnettakistus, mis on justkui magnetismi ja elektri piiridel tekkiv nähtus ja tänu millele saame näiteks arvutikettale salvestada tohutul hulgal andmeid.
Temperatuuri tõus, liikide kadu
Isegi Nobeli rahupreemia on seotud piirinähtustega. Sel puhul on räägitud eelkõige Al Gore’ist, kuid preemia läks ju jagamisele rahvusvahelise kliimamuutuste paneeliga. See koosneb hulgast teadlastest, kes tänavu jaanuaris, veebruaris ja mais avaldasid ülevaate mõjuritest, mis muudavad meie planeedi kliimat. Üks selle rühma juhte oli Zürichi integratiivse bioloogia instituudi teadlane Andreas Fischlin. Tema tegeles ökosüsteeme käsitleva peatükiga, milles jõutakse järeldusele, et 1,5–2,5-kraadine keskmise temperatuuri tõus viib 20–30 protsendi liikide hävimiseni. See järeldus põhineb üle 3100 teadusuuringu kokkuvõttel.
Nõnda näeme, et väikesed muutused piiril ehk siis ääretingimuste muutused võivad põhjustada suuri muutusi sisemaal. Ega siis asjata ole ka riigid ja koguni tsivilisatsioonid oma piire kiivalt kaitsnud. Viimaste aastakümnete muutused on eriti Euroopas viinud just nimelt piiride tähtsustamiseni. Kuigi pidevalt korrutatakse, et üleilmastumine hägustab piire, on just nimelt piirid või õigemini piiritingimused muutunud hoopis tähtsamaks. Me võime seda täheldada islami ja kristluse vaheliste piiride puhul, mis ei kulge üldse kusagil maastikul, vaid hoopistükkis inimeste vahel ja koguni nende sees.
Euroopal pole mingit nähtavat idapiiri, nagu läänes on ette tulev meri. Helsingi ülikooli inimgeograafia professor Pauliina Raento juhtis Helsingi teaduspäevadel tähelepanu sellele, et Euroopa piirid on seetõttu pigem mentaalsed ning tekkinud kultuurilisest usaldamatusest. Mis aga on üldse Euroopa? Kus see asub? Saame seda küsida samuti nagu iga inimesegi puhul. Kus on Euroopa keskus?
Erinevad kaardid
Me otsustame ilmakaare järgi. Kuid kus asub näiteks Bulgaaria? Me ütleme, et idas. Aga kui vaadata kaardile, siis pole Bulgaaria Soomest sugugi ida pool, pigem vastupidi. Mentaalsel kaardil paiknetakse teisiti kui geograafilisel kaardil. Piire ei määra maastik, vaid poliitiline nägemus.
See muudab isegi meie igapäevakeelt, mis puudutab näiteks söömist. Ajalehtedes avaldatavates reisilugudes võime kohata näiteks Bulgaaria sööki puudutavaid epiteete, mis juba ette panevad selle maa meie mentaalsel kaardil paika. Söömine on piirinähtus: see, mida me suhu pistame, eraldab ju meid muust keskkonnast ning vajab seega ka usaldust, turvalisust.
Üleilmastumine hägustab poliitilisi piire ja ka piire kauba ning mittekauba vahel. Kuid vastukaaluks mentaalsed piirid hoopis tugevnevad. Nende kadumist võib inimene ootama jäädagi. Võib jääda ootama, kuni piir kinnitatakse biomeetrilise passina inimese nahale, ja enamgi veel. Sest maailm vajab piire, millel toimuvad sündmused maailma ainult ei eralda, vaid ka rikastavad.
