TIIT KÄNDLER: Matemaatika soodustab lõimumist
Kõndimisel näiteks. Kangina mõjub ka teadus tervikuna, seda nii ühiskonna rikastaja kui ka ühendaja rollis.
Viimasel ajal olen ajakirjanduses avastanud ühe uue ja üllatava suundumuse. Nimelt on mõni sugugi mitte teaduses töötav näitsik intervjuus kinnitanud, et talle on meeldinud matemaatika. Neil pole olnud häbi seda öelda, ehkki veel hiljaaegu valitses ju hoiak, et kes ei kuulutanud, et pole tahtnudki “seda matemaatikat ja füüsikat” kunagi taibata, sai endale luuseri märgi otsaette.
Teadus ei salli voluntarismi
Minu matemaatikahuvi sai alguse koolist, kuhu kusagilt imepaigast ilmus matemaatikaõpetajanna, kes õpetas seda ainet omal leebel viisil väga ebaharilikult. Matemaatikateoreemide tõestusi loen vahel praegugi – mind see justkui vabastaks ja puhastaks. Ning mis siis, et Kurt Gödel tõestas, et kõik pole matemaatikaski lõpuni järjekindel ja loogiline, ikka on ilus vahelgi viibida maailmas, mis oma loogikaga mõjub siiski lootustandvamalt kui ühiskonnaelu möllav kaos.
Matemaatika ja loodusteaduste puhul on selge, et need on ühesugused kõigile, olgu siis tegemist eestlase, venelase või araablasega. Muidugi kui pole just tegu totalitarismiga, mis võib keelata ka geneetika ja muuta loodusseadusi. See aga kaua ei püsi, salamisi tunnistatakse siiski looduse seadusi. Kosmosesse voluntaristidel asja pole.
Sestap on teadus üks ütlemata tõhus integreerija. Mäletan, kui keskkooli vanemate klasside õpilasena õnnestus paar korda üsna edukalt matemaatikaolümpiaadil esineda ja siis saada Eesti võistkonda, milles oli ka vene koolinoori. Sain nendega esmakordselt tõsisemalt suhelda. Polnud häda midagi. Häda algas üleliidulisel olümpiaadil, kus jäin pehmelt öeldes lihtsalt jänni. Ja seeläbi nägin, et pole midagi nii õige see jutt, mida kiputi rääkima: eestlased olevat kogu Nõukogude Liidus need kõige targemad ja haritumad.
Me justkui ei panegi tähele, et kui eesti noored valivad kõrghariduse omandamiseks üha enam kohest materiaalset edu pakkuvaid alasid, täituvad ülikoolide loodusteaduste auditooriumid üha enam vene koolinoortega. Mu meelest on see hea, sest teaduse kaudu saavad meie lapsed ja lapselapsed kindlasti leida ka ühiseid keeli. Ja mitte ainult tehiskeeli, vaid koguni hingekeeli.
Integraal ja integratsioon
Selle aasta koolinoorte olümpiaadidelgi esinesid traditsiooniliselt hästi näiteks Tallinna Tõnismäe reaalkooli, Narva Pähklimäe gümnaasiumi, Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumi ja teistegi vene koolide noored. Minu arust ei peakski vene koolidele peale suruma niivõrd selliseid aineid nagu ajalugu, mis ju eksaktses mõttes pole teadus – kui me ei pea silmas arheoloogiat –, vaid toetama neid vene õpetajaid, kel jätkub sitkust ja jõudu viia oma õpilasi avastama matemaatika ja loodusteaduste maailma. See oleks üsna taibukas integratsioon selle sõna matemaatiliselt täpses mõttes. Sest mõtles ju Newton integraalarvutuse välja just selleks, et saada jälile, kuidas imepisikestest suurustest, mida targemgi pilk näha ei suuda, saab lõpuks kokku millegi üsna suure ja tajutava.
Siin peaksime järjekordselt õppust võtma oma Soome velledelt. Nii korraldas Soome füüsikaselts märtsi keskel oma aastakoosoleku Tallinnas ja tegi seda koos Eesti füüsikaseltsiga. Soomlastele iseloomulikul moel oli esinema kutsutud teadlasi kogu maailmast, USA-st laia Euroopani välja. Ning muidugi mõista käis töö inglise keeles. Jah, muidugi mõista – sest tahame seda või ei taha, maailm lihtsalt on valinud teaduse lingua franca’ks inglise keele. See ei tähenda, et soome teadlased oma keelt ei kasutaks. Kus sa sellega. Näiteks jaanuaris toimunud Helsingi teaduspäevadel esines 300 teadlast, kõik ikka soome keeles. Seal esineti oma rahvale, kellele siis anti teada, kus Soome teadusmõte liigub. Ja on Soome teadlastel ka oma ajakiri, Tieteessä Tapahtuu, milles kirjutatakse teadlaselt teadlasele, ja ikka soome keeli – oldagu siis rootslased või soomlased.
Tallinnas pakkusid teaduse kõrval huvi ka diskussioonid koolihariduse üle. Sest huvi vähenemist loodusteaduste vastu täheldatakse nii Ameerikas kui ka Euroopa Liidus. USA-s on koguni käivitatud Projekt 2061, mida veab Ameerika teaduse edendamise assotsiatsioon AAAS ning mille eesmärgiks on selle liikme Ellen Rosemani sõnul reformida ülikoolieelset teadusharidust ning suurendada teaduskirjaoskust. Euroopa füüsikaühingu president Ove Poulsen aga kinnitas, et teadushuvi saab tekkida ikka vaid teadlaste ja õpetajate koostöö tulemusena.
Soome füüsikute üritus, millest võttis osa ligi 500 inimest – sealhulgas mõnikümmend Eestist – ei jäänud siiski õnneks ka Eesti-poolse toetuseta – võimalikust häbist päästis Tallinna linnavolikogu toetus. Ja ürituse nimi “Ületades piire” vihjab ka teaduse lõimivale osale, mida ei tohi teaduse merkantiilsete eesmärkide kõrval sugugi unustada.
On sestap tore, et meie koolilaste olümpiaade ning rahvusvahelistel olümpiaadidel osalemist on toetanud mitmed Eesti omavalitsused, haridus- ja teadusministeerium ning kes veel kõik. Kuid jah – ühelt poolt teaduskirjaoskust justkui toetatakse. Ent see, kuidas reastatakse koole eksamitulemuste põhjal, on samas viinud selleni, et koolides lausa keelatakse õpilastel teha matemaatikaeksamit – seal ei saa tulemustega manipuleerida. Nii et eks tule siingi tõdeda: arenguruumi kipub jääma ülegi. Loodetavasti mõistab koolihariduse suunaja siiski, et loodusteadused on integratsiooni lahutamatu osa.
