Tiit Kändler: Miks mitte Eesti Rahvaste Muuseum?
Tallinna ülikooli rektor teatas õnnelikult, et näe, nüüd on uus maja valmis, küllap siis tulevad selles töötama hakkavatele teadlastele ka mõned head mõtted pähe. Narva kolledži üliõpilased olid õnnelikud, et nüüd uue maja sees tuleb tuju ka õppida. Eesti Rahva Muuseumi uus direktor Tõnis Lukas nentis, et tal tuleb uus maja ka sisuga täita: praegu on see maja küll vaid arhitektide ja tellijate ja teadlaste peades.
Aegadest, mil Õpetatud Eesti Selts ja Jakob Hurt sõnalise ja ainelise vanavara kogumisel oma uskumatult tõhusat tööd tegi, on palju muutunud. Muutunud on Eesti rahva sisu. Loodan väga, et seda tunnetavad ERM-i taasülesehitajad. Loodan väga, et see muuseum ei piirdu vaid eestlaste etnograafilise skeene eksponeerimisega, kui nüüdisaegselt ütelda. Kõik, mis meil on, see on kokku tassitud, maha saetud, üles raiutud, õmmeldud ja ehitatud, treitud ja müüritud väga erinevatest rahvustest inimeste poolt
Pole ju meie rahvariidedki nii väga meie, ikka mõjutustega siit ja sealt. Kõnelemata paatidest või suitsutaredest. See on hämmastav, kui palju erinevate riikide vermitud münte on Eestis läbi aegade käibel olnud.
Nõnda võib Eesti Rahva Muuseumist kujuneda tõeline nüüdisime, ühe rahva, eesti rahva kaunis panus Euroopa kultuuri. Eesti Rahvaste Muuseum. ERM ikkagi, ja ega seda pea siis sellepärast isegi lahtikirjutatuna ümber nimetama. Pole vaja, rahvas on tõlgendatav ju mitmeti. Meil kahjuks pigem rahvusena. Kuid näiteks angloameerika kontekstis on see ju hoopis miskit muud, ongi rahvas, rahvad.
Kui esmakordselt lennusadamasse sisse sain, ei uskunud oma silmi. Tuli välja, et eestlased on olnud ikka kohutavad sõjardid. Ei mingit kalapüüki, mõni jääpurjekasõit, aga muidu pommid ja miinid, kahurid ja kuulipildujad, ristlejad ja mis need kõik olid, varjutasid vesilennuki, mida olin vaatama tulnud, kuid mis oli häbelikult tõmmatud suure toa viimasesse pimedasse nurka lae alla. Nüüd on kuulda, et patarei vanglast peab tulema sõjamuuseum. Vägev maailmariik see Eesti, ja kui sõjakas on teine olnud.
Loodan, et rahumeelne Eesti Rahva Muuseum jätab Mahtra sõja kaikad ja Vabadussõja vidinad, mida Laidoneri muuseum niigi pilgeni täis, rahule ja keskendubki rahule – sellele, mis meist on teinud säherdused eestlased, nagu me oleme.
ERM pole aiatagune asi
See ainus asi on töö: lihtne ja keeruline, teaduslik ja ebateaduslik, hariv ja noriv, mida on teinud eestlaste kallal ja eestlastega koos venelased ja sakslased, juudid ja rootslased, taanlased ja lätlased, leedukad ja poolakad, soomlased ja igasugu muud rahvad. See on ainus asi, mida on meil tõeliselt pakkuda maailmale, mis kipub lõhkema kultuurikonfliktidest ja uppuma ajalootõlgenduste rahvusvahelisse mutta.
Eesti Rahva Muuseumi sisu on minu meelest paras aine üldriiklikuks debatiks, kus asjade laheda käigu juures osaleksid ühel või teisel moel kõigi Eesti rahvaste huvilised. Ei tule korrata lennusadama viga, kus asi tehti avalikkuse selja taga lihtsalt ära nagu mingi omaenese aiatagune lehtla. ERM ise võiks selle läbi saada oma uude majja esimese ja parima eksponaadi – üldrahvaliku ja kolkliku, rahumeelse ja ägeda, vaimuka, ent mitte võimuka arutelu.
