TIIT KÄNDLER: Nuuskimist ei tasu karta
Mu sellesuunalised mõtted vallandas värske kunstialmanahh kunst.ee, kus jälgimise üle arutlevad noored teoreetikud ja praktikud, kelle kutsus kokku Marge Paas. Üsna põnev ja vastuoluline värk.
Et otse ütelda: kui ma ärkan hommikul üles, siis hakkan oma aknatagust maailma jälgima. Ja see maailm jälgib ka mind. Küsimus on: miks me siis jälgimist nii väga kardame?
Mõned jooned, mis hakkavad jälgimishirmutajate puhul silma. Kui almanahhi esiosas kirjutab arhitekt Vilen Künnapu ringist kui vabastavast, õilistavast ja puhastavast kujundist, siis jälgijate jälgijad toovad näiteks ühe vangla, mis oli ehitatud ringikujuliselt, nii et valvurid olid keskel ja kambrid ringjalt nende ümber ning valgusauk laes. Tõepoolest, nagu Rooma Pantheon, kus Künnapu end hästi tundis.
Jälgimist soodustavad asjad on meil ju kõigil teada. Nimetagem siin vaid mõned: ID-kaart, kaupluste ostukaardid, turvakaamerad, internet, vangi jalavõrud, võretehnoloogia, küborgid, naabrivalve. Ühesõnaga – jälgimist on palju kuni arupuruni välja. Arupuru nimelt on esialgu veel teaduspeades olev võimalus kinnitada purukestele jälgimisseadmed. Ja kui sihukest puru rahva sekka puistata, siis saame teada, kes kus oli ja mida tegi. Igaüks võib siia nimekirja midagi vabalt lisada.
Kuid mulle tuli selle peale küll mõte, et jälgimine ju ongi elusa omadus. Kui minna metsa, siis iga puu taga võib teid jälgida karu, rebane, siil või vähemasti puuk. Ja nad kõik jälgivad üksteist, silmad punnis. Savannis jälgivad lõvid gnuusid ja gnuud lõvisid. Muidu ei jääks loomad ju kuidagi ellu. Isegi kui lähete jõe, järve või mere kaldale, vahib teid veest mõni vastik kalapeletis!
Kivid aga jälgisid meie esivanemaid nende juttudes. Ja mäed, puud ning muidugi mõista tuuled, vihmad, Kuu ja Päike. Kõik jälgivad kõiki. Milleks on siis meile üldse antud silmad, kõrvad, suu, nina ja nahk? Ehk meie viis meelt. Eks ikka selleks, et jälgida.
Avatud elu
Looduses ongi nii, et kõik jälgivad jõudumööda kõiki. Küla-ühiskonnas jälgiti ja jälgitakse naabreid vahest usinamalt, kui teeb seda nüüdne naabrivalve. Ilma igasuguste mobiiltelefonide, arvutite, interneti ja muu elektroonikata jälgiti üksteist, nii et vähe polnud. Sellepärast ei olnudki vaja uksele lukku panna. Niikuinii jälgivad. Õieti ei olnud see kohane. Igaüks pidi võima igal ajal sisse astuda, et jälgida, mis toimub.
Türgi kirjanik, nobelist Orhan Pamuk kirjeldab oma Istanbuli-raamatus, kuidas jälgiti üksteist Osmanite impeeriumis. Maajad või inkad ei lubanud kellelgi ka öösel ust lukustada, sest vahid pidid teadma, mis sees tehakse. Ja Põhjamaades ei tõmmata ka ööseks toaakende ette kardinaid – näitamaks, et ollakse ausad. Kuidas Roomas üksteist jälgiti, saab lugeda Suetoniuse raamatust 12 keisri kohta.
Reisimehed kõnelevad, et Aafrika kolkas kogunetakse valge mehe ümber karjade kaupa – ja milleks muuks, kui et teda jälgida. Ometi pole seal mingit elektroonikat. Aga olgu. Teadus tegutseb ainult jälgimise najal, mida nimetatakse eksperimendiks. Jälgimine on see, tänu millele on meil pikksilmad ja fotokaamerad. Ning teatrilavad, kinolinad ja raamatukogud. Kas tahame neist loobuda?
Ega siis tehnoloogia arenguga pole jälgimine rohkenenud. Vastupidi. Kui enne sai end toimuvaga kursis hoida vaid turu-platsil, teiste jälgitavana, siis nüüd võid konutada toas oma teleri- või arvutiekraani eest. Nii et – jälgi, aga nii, et sind ei jälgitaks. Ja nüüdistehnoloogia võimaldab seda üha enam.
Nii et jälgimine on elu ja kogu looduse alus. Just jälgimisest tekibki jälg. Kes ei jälgi, see ei söö! Elagu jälg ja elagu töö!
