TIIT KÄNDLER: Parim prügisortija – loodus ise
Praegu seisab inimkonna ees või vähemasti selle parema osa ees vältimatu saatus. Igaüks peab hakkama oma prügi ise sortima.
Selles pole ju ajaloolises plaanis midagi uut. Juba iidses Babüloonias sortis igaüks ise oma prügi. Vanadest eestlastest kõnelemata. Mis ikka põles, visati tulle, mis kõlbas veel söögiks, visati sigade ette, mille sees oli olnud jook, see hoiti alles, et sinna kallata uus jook. Kui aga kuidagiviisi pähe ei mahtunud, kuidas saaks asja kasulikult kasutada, visati see tagaõue lepa alla.
Nõnda toimis kõik kenasti, kuni saabus töö jaotamise ajastu. Siis sai selgeks, et ega ikka igaüks kõlba põldu harima või pilli puhuma või veel hullem – teisi kamandama. Naturaalmajandus, kus kõik püüdsid teha kõike, hakkas otsa saama.
Miks peab nüüdis-Euroopas igaüks oma prügi ise sortima? Vastus on lihtne. Kui sai selgeks, et inimene saastab keskkonda hullupööra, siis tekkis vastutustundlikumatel inimestel, keda võib ka rohelisteks kutsuda, mõtteid, kuidas seda saastamist vähendada. Prügi kuhjub kohutavates kogustes. Oli aeg, mil kõik tambiti kokku. Nüüd õnneks enam nõnda pole, osa läheb taaskasutusse. Kodanikualgatuse korras kutsutigi igaüht oma prügi sortima. Vabatahtlikult, muide. Sinnamaani oli kõik korras. Aga siis selgus, et see ei aita palju, kasu on vähe. Nõnda loodi prügisortimisjaamad ja muu sellega seotud logistika.
Kuid ikka kogunes prügi kohutavalt palju. Siis tuli keegi tarkpea välja mõttega, et igaüks peab ise hakkama prügisortijaks. Sellega oleksid kõik looduse saastamise mured lahendatud. Ühesõnaga – kui igaüks ehitab oma koju prügisortimisjaama, siis saame sellest prügijamast lahti. Matemaatikas tuntakse sellist lähenemist konjektuuri nime all ja see lahendataksegi vägisi sisse toodud eelduste abil.
Õilis töö luhtub
Keegi pole kusagil suutnud tõendada, et kui kogu inimkond – või vähemasti progressiivsem osa sellest – hakkab oma kodudes prügisortijateks, siis saastatakse loodust vähem. On ju selge, et leidub hajameelseid, saamatuid, sulisid või lihtsalt lolle, kes ei saa selle äärmiselt keerulise tööga hakkama. Neid on ilmtingimata, loodusseaduste kohaselt. Ning on neidki dissidente, kes arvavad, et loosung “Tagasi feodalismi poole!” pole kohane. Kui aga mõnedki sellised inimkonna konnasilmad asjaga hakkama ei saa, läheb prügisortimise õilis ning parema tulevikuni viiv töö tuksi.
Kuni prügisortimine on vabatahtlik, on selle mõte õilis. Kui see aga muutub kohustuslikuks, siis toimub midagi sellist, mida füüsikas nimetatakse faasisiirdeks. See tähendab lihtsustatult, et kriitilises punktis sõltub ühest-kahest üleannetust molekulist, kas vesi jääb veeks, muutub auruks või saab sellest hoopis jää.
Prügi ise sortimine on nagu “aus kaubandus”, “ökopõllundus” ja “biokütused”, kus energia jäävuse seadus enam ei kehti ning millest oma hoolimatuse pärast südant valutav lääne inimene on otsustanud ehitada indulgentsi, et saaks rahulikult magada. Et oleks homme jõudu ajada pisemaid tooteid suurematesse kastidesse.
Kohustuslik prügisortimine saastab loodust kahtlemata enam kui see, et sellega tegeleksid asjatundjad. Keegi ei oska öelda, kui palju näiteks kulub selleks rohkem bensiini, sooja vett ja mis kõige tähtsam – aega.
Teadus jääb siin jõuetuks. Kindlasti on võimalik välja arvutada, milline viis prügi kohtlemiseks on optimaalne. Ent füüsika teab kindlalt: iseorganiseeruv süsteem on säherdune piiripealne moodustis, mille käitumist ei oska päris täpselt ennustada. Sestap saigi loodus hakkama sellega, et leiutas tööjaotuse.
Niisiis, loodus on parim prügisortija. Just tema mõtles välja tööjaotuse, sealhulgas ka professionaalse prügisortija.
