Armastusel pole kaugeltki nõnda palju sünonüüme, kui seda on mustusel, poril, ligal, lägal, lögal. Ja viimane asi, millest inimene loobuda suudab, on just nimelt saast.

Ta võib hüljata vanemad, ta võib tülli minna lastega, ta võib kohtusse kaevata vennad-õed. Kuid eales, mitte mingil juhul ei loobu ta mõnest metallitükikesest, riidejupikesest või puukuhjamist, mis on osanud talle hinge pugeda nõnda, et pigem minnakse Siberisse või Silicon Valleysse, kui et lahkutakse oma kalliks saanud saastast. Ega see pole uuema aja saavutus. Iga viimane popski ei raatsinud oma prahist lahkuda ja viskas selle tare taha, et aga saastale lähemal elada. Võib-olla just seetõttu ei raatsigi inimesed oma prügi lasta kusagile tundmatutesse paikadesse vedada. Ja kuna seda koguneb nõnda palju, sokutavad selle siis kusagile lähedasse metsatukka, et aeg-ajalt prügi heldinult vaatamas käia.

Võiks arvata, et saast, läga, solk ei kuulu teaduse valdkonda. Kuid see arvamus on väär hoolimata sellest, et Justus Liebig, kuulus saksa keemik, kuulutas: “Rämps ei kuulu keemiasse.” Kultuuriantropoloogia käsitleb aga rämpsu, mustust kui rituaalse puhastumise võimalust. Läga seisund on ajast aega muutunud. Mida kunagi peeti puhtaks, on nüüd enamiku silmis mustus, saast. Käsi tuleb pesta söögi alla ja peale ning roakäikude vahele ka. Ja kindlasti seebiga, mis “hävitab kõik bakterid”.

Aine vales kohas

Hiinlastel on põhimõte, et laps peab alati olema veidi tatine ja natuke räpane. See on nüüdisteaduse seisukohast täiesti arukas põhimõte. Tartu ülikooli teadlane Marika Mikelsaar oma kolleegidega on uurinud meie laste sisikonna bakteriaalset kooslust. Ja tõestanud, et see on rikkam kui näiteks Rootsi lastel. Või vähemalt oli seda mõni aasta tagasi. Veidi läga ei tee paha, hoiab immuunsüsteemi valves. Ka pesemine ei tee paha, kuid mitu korda päevas bakterivastaste vahenditega kehalt kaitsvaid baktereid tõrjuda on isegi nendele mustmiljonitele hordidele liig mis liig.

Rämpsu uuriminegi on teaduse valdkondi. Kuid nagu ütleb Turu ülikooli filosoofiaprofessor Olli Lagerspetz, pole läga uurimine filosoofias just liiga soositud aine. Kui ma pesen särgi puhtaks, siis seepärast, et see on räpane. Tähendab, puhas särk on parem kui räpane. See oleks justkui iseenesest selge. Puhtad riided teevad tuju paremaks. Kuid nagu Lagerspetz märgib Soome teadlaste ajakirjas Tieteessä Tapahtuu, ei ole sellega veel seletatud, miks ja mil moel on puhas särk räpasest särgist parem. On kultuure, kus särgi puhtusel pole mingit tähtsust. Reduktsionistid toovad kaks seletust. Nad taandavad särgi puhtuse kasu hügieenile või siis selgitavad sümboolsete omadustega.

Hügieenilise reduktsionismi näide on vana testament, kus keelatakse süüa mitme roojase looma liha. Kuid roojasus, räpasus ei ole ilmtingimata eba-hügieeniline, nii nagu näiteks lägased aknad. Ja teisalt ei tähenda ülim puhtus veel hügieenilisust – suurem osa terviseriske on maitseta, värvita, lõhnata, helita. Miks peaks koeri ja kasse olema ebatervislikum süüa kui hirveliha vitsutada? Vietnamlased koerte kohta nii ei arvagi.

Asja põhjalikumalt uurides jõuame selleni, et prahti, prügi, läga ei ole tegelikult üldse olemas. Me mõtleme selle ise välja. Sigmund Freud oleks seletanud, et projitseerime oma sisetundeid välismaailmale ja kui näeme seal solki, siis on solgine meie hing. Kultuuriantropoloog Mary Douglase arvates on mustus eeskätt sümboolne. “Läga on aine vääras paigas.” Nii kõlab Douglase kuulus maksiim. Läga on suhteline. Kingad ei ole räpased ega puhtad. Jalas on nad okei, söögilaual aga rõvedad. Vannivahupudel tualettlaual on räpane, nii nagu suusad voodil. Worchesteri kaste on hea sealihal, ent särgirinnal muutub äkki sopaks. Siga on talutav loom metsas, kuid söögilaual muutub juutidele räpaseks. Kuid juutidele keelatud sead, kaamelid ja jänesed ei ole iseenesest puhtamad ega räpasemad kui sõnnid, kanad või sukelpardid.

Kus on siis mustuse paik maailmas? Millal muutuvad puhtad asjad prahiks, mille koristamiseks tuleb hirmsasti pingutada? Prügi on meile olulisem kui emadepäev või Vabadusrist. Kuidas muidu oleks kampaania “Teeme ära” saanud toimuda üle maa ja ühendada üle mõne aja jälle kõiki eestlasi. Rämps on meile väga tähtis. Isegi nii tähtis, et teemeäralised eristasid oma rämpsu, meie rämpsu ja nende rämpsu. Lipujaamadesse ei lastud tuua prahti kellelgi teisel kui ainult üritusele registreeritud osalistel. Rahal ei pruugi olla kodakondsust, kuid prügil on. Võib juhtuda, et praht on üks universumi väheseid asju, mis pole objektiivne.