TIIT KÄNDLER: Robinsoniga ühel pulgal
Ning mõtlen, kas mina, kolm sajandit hilisem mees kui Robinson Crusoe, saaksin seal paremini hakkama kui tema. Kui ma tean, et valgusel on nii korpuskulaarsed kui ka lainelised omadused, et füüsikaseadused on samad kõigis inertsiaalsüsteemides ja et ei esimest ega teist liiki igavest jõumasinat pole võimalik ehitada. Minul on aga vaja püüda kinni mõned kalad ja neljajalgsed, teha tuld ning valmistada endale ulu-alune.
Selleks jääb Vikipeediast väheks – isegi kui see minuga koos saarel oleks. Vajan ikka tikke, püssirohtu ja terastoru. Või vähemalt nuga, et vibu valmistada. Nii et oleksin Robinsoniga ühel pulgal, hoolimata sellest, et alles eile lugesin läbi Richard Feynmani loengu kvantelektrodünaamikast.
Aga olgu. Kuidas oleks, kui satuksin näiteks Saaremaale Valjala linnusesse aastal 1227? Kas suudaksin aidata oma oletatavaid esivanemaid, jagades neile neid teadmisi teadusest ja tehnoloogiast, mis on minul? Kuid mida ma siis ikkagi tean? Tean, et saab ehitada auto, mis kihutab 300-kilomeetrise tunnikiirusega. Tean, et inimene saab minna Kuu peale. Tean, et on võimalik ehitada pomm, mis hävitab kogu orduväe, Taani laevad ja tagatipuks ka Poola hordid. Tean, et mõtteid ja pilte saab väga kiiresti üle kanda sinna lõunamaale, kust tulid kord mehed, kes tahtsid leida Ultima Thulet. Tean, et Maa on ümmargune. Tean, et universumi vanus on 13 või 14 miljardit aastat.
Kuid nende teadmistega lagedale tulemine ei pruugi mind sugugi veel ellu jätta. Sedalaadi teadmisi levitavad nõiad, posijad ja ettenägijad niigi piisavalt ja enamgi veel. Ma ei oska teha püssirohtu ega ehitada soomusrongi, ja kui oskaksingi, siis poleks võtta ei rauast ega kivist teed ning üks püssipauk pigem tõmbaks vaenuvägesid kokku kui peletaks need eemale.
Giordano Bruno vari
Rooma linnas on Lillede aas, Campo de’ Fiori. Seal müüakse hommikuti küll pigem brokolit ja odavat veini, kuid lilli siiski ka. Ning õhtuti koguneb sinna noori, kes võtavad platsi keskel oleval trepistikul istet ja joovad seal siis koolat, õlut või midagi muud. Aga trepistiku otsas on sammas ja samba otsas seisab mees. Pronksist mees, langetatud ja kapuutsist varjatud peaga. Kiri ütleb, et see on Giordano Bruno, kes sealsamas paigas Jumala aastal 1600 ja linnakodanike rõõmuks elusalt ära põletati.
Hommikupäike paistab talle kuklasse, ja nii heidab mees varju kõrvitsatele ja tomatitele, mis justkui sümboliseeriksid seda, et kõik, mis süüa sünnib, pürib olema kerakujuline. Bruno uskus muu hulgas maailmade paljususse, millega praegu spekuleerivad nii kvantmehaanika interpreteerijad kui ka kosmoloogia visionäärid. Kui keegi neist oleks saanud olla Bruno ülekuulamistel ja tulla lagedale oma argumentidega, kas mees oleks siis tuleriidast pääsenud?
Vahel on selliseid asju kasulik mõlgutada. Teaduse pakutav teadmine on aluseks tehnoloogiale, ümbritsedes meid selle kaudu nii kodus, tööl kui ka puhkehetkel. Kuid vähesed meie seast teavad, mis on nende sülearvutite, mobiiltelefonide või televiisorite sees, mis meid nõnda lummavad. Veidi enam on neid, kes teavad nende seadmete üldisi tööpõhimõtteid. Kuid vaevalt on maamunal inimest, kes suudab peast üles ütelda kogu kaadervärgi, mis tegelikult meie igapäevast tehnoloogiat ülal peab.
Inimene võib ju hakata erakuks, kuid üha vähem on see vähemasti läänemaailmas võimalik puhtas, algkristlikus mõttes. Ei saa me läbi seosteta. Ka teadus pole midagi eraldi seisvat. Teadusel on sisu ja teovõime ikkagi vaid kogu ülejäänud ühiskondliku sousti kontekstis. Muidu oleks see pelgalt müüdiloome.
Saksa reisiajakirjanikele on jäänud silma Eesti äärealade barbaarsus. Jube lugu: nad elavad puust majades ja sõidavad tolmu ajavatel teedel. Nad ammutavad vett õuelt aukudest. Nii nagu meil pole aimu oma personaalarvutist – kui tahes personaalne see meie jaoks ka poleks –, ei tea üks õige eurooplane enam ammu, millest on tehtud maja, kus ta elab, kust tuleb vesi, mida ta joob, ja kuidas on tehtud tee, millel ta sõidab.
Seega ei saaks ta kuidagi aidata mõnda Saja-aastase sõja aegset talumeest, et too katkust jagu saaks ja seejärel tõhusamalt põldu hariks. Ja üksikul saarel jääks ta ellu vaid suurema ime läbi, kui seda oli vaja Robinsonil.
Kui te pajataksite 13. sajandi saarlasele, et lahingus edu saavutamiseks peab olema rajatud tegus lennuvägi, siis paremal juhul löödaks teid enne maha, kui maitsma hakatakse. Kui aga meile pajatatakse, et Eesti vajab kaht lennukit, et end turvaliselt tunda, siis ei kergita me vasaku kulmu otsagi. Tehnoloogia ja tehnika on muutunud vägevaks jõuks ning teadus on nende prohvet. Aga prohvetiteta pole hakkama saanud ükski tegus ühiskond.
