Kes näeb pi­se­maid osa­ke­si, kes suu­dab vaa­da­ta kau­ge­ma­le. Teh­no­loo­gia­ga on sa­ma lu­gu.

Pent­ti Saa­ri­kos­ki, see soo­me luu­le gee­nius, kir­ju­tas ku­na­gi, et lu­ges aja­le­hest, kui­das kee­gi ehi­tas val­mis kii­rei­ma moo­tor­paa­di. Kuid mis seal siis imet, kii­reim moo­tor­paat oli en­ne­gi ole­mas, kom­men­tee­ris ta. Kuid Saa­ri­kos­ki on erand. Ini­me­ne ta­hab ik­ka nä­ha ja kuul­da sea­del­dis­test, mis püsti­ta­vad rekordeid.

Rekordimeeste saatus

Re­kor­di­te eest on ta val­mis ise­gi an­des­ta­ma. Nii jät­tis NA­SA or­bii­di­le oma kos­mo­se­te­les­koo­bi Hubb­le, mis mõne aas­ta eest oli kavatsetud hüljata. Kuid tead­las­kond tõi la­ge­da­le re­kor­did, mi­da Hubb­le oli püsti­ta­nud, nä­hes kau­gei­ma­le ja süga­vai­ma­le kos­mo­ses­se. Ja te­les­koop jäe­ti töös­se.

Nüüd on siis Eu­roo­pa Amee­ri­ka­le sil­mad et­te tei­nud ja ehi­ta­nud val­mis maail­ma suu­ri­ma al­go­sa­kes­te kii­ren­di ehk suu­re had­ro­ni­te põrga­ta­ja LHC (Lar­ge Had­ron Col­li­der). Kuid mis mõt-tes suu­ri­ma? Eks ik­ka eelkõige sel­les mõttes, et kal­lei­ma. Sel­le kal­lal on töö­ta­nud 55 maa 6000 tead­last ja lu­ge­ma­tu arv in­se­ne­re, teh­ni­kuid  ning muid as­ja­me­hi. Ning sel­lest on maail­ma aja­kir­jan­du­ses kir­ju­ta­tud lu­ge­ma­tu arv ar­tik­leid.

Kum­ma­li­ne lu­gu, sest eks­pe­ri­men­did po­le LHC-s veel ala­nud. Käib sea­dis­ta­mi­ne ja esi­me­se 90 mik­ro­se­kun­dit kest­va ning 27-ki­lo­meet­ri­se rin­gi lä­bi­sid proo­to­nid 10. sep­temb­ril. Kuid 19. sep­temb­ril läksid 100 mag­ne­tit kuu­maks, tonn ve­de­lat hee­liu­mi muu­tus gaa­si­li­seks ja nõnda on esi­me­ne eks­pe­ri­ment eda­si lüka­tud no­vemb­ris­se. Nii et või-du­jooks po­le veel ala­nud, staa­dion­gi po­le just­kui val­mis, aga ju­ba rää­gi­tak­se jook­su võit­jast, Higg­si bo­so­nist, mis peaks või-dua­ja­mi­se väl­tel ku­sa­gilt osa­kes­te va­helt het­keks väl­ja il­mu­ma.

Higg­si bo­so­ni­ga on üld­se kum­ma­li­ne lu­gu. Mit­te kee­gi ei ole se­da näi­nud. Aga kõik sel­lest kõne­le­vad. Et see ja just see hüpo­tee­ti­li­ne osa­ke an­nab mei­le mas­si, ol­gu siis üle- või ala­kaa­lu­li­se. Pe­ter Higg­sist aga, kes on oma 79. eluaas­tal elu ja ter­vi­se juu­res, ei rää­gi peaae­gu kee­gi. Just te­ma mõtles 40 aas­ta eest väl­ja osa­ke­se, mis hil­jem sai te­ma ni­me. Oma in­terv­juus aja­kir­ja­le New Scien­tist tun­nis­tab va­na­meis­ter, et pea­le Higg­si bo­so­ni väl­ja­reh­ken­da­mist kal­dus ta tead­la­se­tee ra­da­de­le, mis tal­le enam kuul­sust ei too­nud. Liht­salt ei saa­nud enam mil­le­le­gi nii olu­li­se­le pih­ta.

Ja see kõige olu­li­sem asi on peaae­gu pool sa­jan­dit veel üles leid­ma­ta. Ning ei ole su­gu­gi kin­del, kas see 9 mil­jar­dit maks­nud põrga­ta­jal üld­se lei­tak­se.

Ühtse teooria lootus

Sest sel­le osa­ke­se ole­ma­so­lu põhi­neb eel­du­sel, et maailm on su­ru­tav ühte olu­lis­se üht­ses­se teoo­rias­se, et mit­te vei­di liial­da­tult öel­da – ühte va­le­mis­se. Miks aga maailm peaks ole­ma nõnda üles ehi­ta­tud – kas tões­ti sel­lepä­rast, et nii oleks tead­las­te­le kõige mu­ga­vam? Mui­du­gi ei lu­ba üks­ki tõsi­selt võetav tead­la­ne Higg­si osa­ke­se leid­mist. Kuid mi­da­gi põne­vat ju ik­ka sealt väl­ja tu­leb, ar­va­tak­se koo­ris. Ja kui­das siis veel. On ju ku­lu­ta­tud hiig­las­lik summa. Kuid ega siis LHC po­le tek­ki­nud tühja ko­ha pea­le. See on te­ge­li­kult sa­ma­de­le prob­lee­mi­de­le sa­ma­laad­se, kuid suu­re­ma jõuga pea­le mi­nek. Esi­me­se osa­kes­te kii­ren­di ehi­tas ing­li­se füüsik Jo­seph John Thom­son ju­ba üle sa­ja aas­ta eest. Ning avas­tas nõnda elekt­ro­ni. Er­nest Rut­her­ford avas­tas nõnda aa­to­mi ehi­tu­se. Ja nii eda­si, üha võim­sa­ma­te kii­ren­di­te poo­le.

Prae­gu­ne ime­laps LHC on ehi­ta­tud sa­ja meet­ri süga­vus­se ring­tun­ne­lis­se, kus en­ne oli sees suur elekt­ronide-po­sit­ronide põrga­ta­ja. Kui se­da pol­nuks, ega siis prae­gu nii suur­su­gust ehi­tust saa­nuks et­te võtta. See as­jao­lu on suu­re­malt jaolt ma­ha vai­ki­tud. Mui­du­gi tu­li la­hen­da­da hulk üli­kee­ru­kaid teh­ni­li­si prob­lee­me. Nii na­gu leiu­ta­da uu­si ma­ter­ja­le üli­juh­ti­va­te mä­his­te tar­beks. Aga ka see, et üli­juh­ti­va mag­ne­ti suu­rim, 35 meet­rit kõrge de­tek­tor Atlas ker­kib põhja­vee sur­vel iga aas­ta­ga 0,2 mil­li­meet­rit kõrge­ma­le. LHC töö­kor­da sät­ti­mi­seks ku­lub viis nä­da­lat, et mag­ne­tid va­ja­li­kul mää­ral maha ja­hu­ta­da. Ja kui mi­da­gi juh­tu­ma peaks, võtab sa­ma pal­ju ae­ga nen­de üles soo­jen­da­mi­ne. Nõnda on sel­le hiig­las­li­ku ra­ja­ti­se ehi­ta­mi­se käi­gus la­hen­da­tud hea hulk teh­ni­li­si prob­lee­me, ja neid la­hen­du­si saab ka­su­ta­da mu­jal­gi kui vaid osa­ke­si kii­ren­da­des. Ja mis seal sa­la­ta – on an­tud ka tööd maail­ma tead­las­te­le ja teh­no­loo­gia­fir­ma­de­le. On ju Ees­ti tead­la­si­gi sel­le kal­lal tööl – and­metööt­lu­ses. See vii­ma­ne on­gi hei­na­ku­hi, kust võib mõne uue se­ni­tund­ma­tu osa­ke­se lei­da. Kuid hiig­las­lik hei­na­ku­hi. Näi­teks de­tek­tor Atlas teeb ühe tsükli­ga 90 mil­jo­nit mõõtmist, kii­ru­se­ga 600 mil­jo­nit kor­da se­kun­dis.

Ja võib juh­tu­da, et se­da nõela hei­na­kuh­jas po­le­gi, sest loo­du­sel on ka­va­lu­si, mis va­ja­vad nu­ti­ka­mat lä­he­ne­mist kui pel­galt jõuga pea­lemi­nek. Kuid mi­ne tea, äk­ki on­gi mõnel ka­val­peal hoo­pis tei­si ideid, ja Higg­si bo­son on vaid nen­de var­ja­mi­seks. Sest kui ju­ba võidu­jooks, siis käib sel­le­ga kaa­sas ka sal­ga­mi­ne.