TIIT KÄNDLER: Suure põrgataja rekordiline iseloom
Kes näeb pisemaid osakesi, kes suudab vaadata kaugemale. Tehnoloogiaga on sama lugu.
Pentti Saarikoski, see soome luule geenius, kirjutas kunagi, et luges ajalehest, kuidas keegi ehitas valmis kiireima mootorpaadi. Kuid mis seal siis imet, kiireim mootorpaat oli ennegi olemas, kommenteeris ta. Kuid Saarikoski on erand. Inimene tahab ikka näha ja kuulda seadeldistest, mis püstitavad rekordeid.
Rekordimeeste saatus
Rekordite eest on ta valmis isegi andestama. Nii jättis NASA orbiidile oma kosmoseteleskoobi Hubble, mis mõne aasta eest oli kavatsetud hüljata. Kuid teadlaskond tõi lagedale rekordid, mida Hubble oli püstitanud, nähes kaugeimale ja sügavaimale kosmosesse. Ja teleskoop jäeti töösse.
Nüüd on siis Euroopa Ameerikale silmad ette teinud ja ehitanud valmis maailma suurima algosakeste kiirendi ehk suure hadronite põrgataja LHC (Large Hadron Collider). Kuid mis mõt-tes suurima? Eks ikka eelkõige selles mõttes, et kalleima. Selle kallal on töötanud 55 maa 6000 teadlast ja lugematu arv insenere, tehnikuid ning muid asjamehi. Ning sellest on maailma ajakirjanduses kirjutatud lugematu arv artikleid.
Kummaline lugu, sest eksperimendid pole LHC-s veel alanud. Käib seadistamine ja esimese 90 mikrosekundit kestva ning 27-kilomeetrise ringi läbisid prootonid 10. septembril. Kuid 19. septembril läksid 100 magnetit kuumaks, tonn vedelat heeliumi muutus gaasiliseks ja nõnda on esimene eksperiment edasi lükatud novembrisse. Nii et või-dujooks pole veel alanud, staadiongi pole justkui valmis, aga juba räägitakse jooksu võitjast, Higgsi bosonist, mis peaks või-duajamise vältel kusagilt osakeste vahelt hetkeks välja ilmuma.
Higgsi bosoniga on üldse kummaline lugu. Mitte keegi ei ole seda näinud. Aga kõik sellest kõnelevad. Et see ja just see hüpoteetiline osake annab meile massi, olgu siis üle- või alakaalulise. Peter Higgsist aga, kes on oma 79. eluaastal elu ja tervise juures, ei räägi peaaegu keegi. Just tema mõtles 40 aasta eest välja osakese, mis hiljem sai tema nime. Oma intervjuus ajakirjale New Scientist tunnistab vanameister, et peale Higgsi bosoni väljarehkendamist kaldus ta teadlasetee radadele, mis talle enam kuulsust ei toonud. Lihtsalt ei saanud enam millelegi nii olulisele pihta.
Ja see kõige olulisem asi on peaaegu pool sajandit veel üles leidmata. Ning ei ole sugugi kindel, kas see 9 miljardit maksnud põrgatajal üldse leitakse.
Ühtse teooria lootus
Sest selle osakese olemasolu põhineb eeldusel, et maailm on surutav ühte olulisse ühtsesse teooriasse, et mitte veidi liialdatult öelda – ühte valemisse. Miks aga maailm peaks olema nõnda üles ehitatud – kas tõesti sellepärast, et nii oleks teadlastele kõige mugavam? Muidugi ei luba ükski tõsiselt võetav teadlane Higgsi osakese leidmist. Kuid midagi põnevat ju ikka sealt välja tuleb, arvatakse kooris. Ja kuidas siis veel. On ju kulutatud hiiglaslik summa. Kuid ega siis LHC pole tekkinud tühja koha peale. See on tegelikult samadele probleemidele samalaadse, kuid suurema jõuga peale minek. Esimese osakeste kiirendi ehitas inglise füüsik Joseph John Thomson juba üle saja aasta eest. Ning avastas nõnda elektroni. Ernest Rutherford avastas nõnda aatomi ehituse. Ja nii edasi, üha võimsamate kiirendite poole.
Praegune imelaps LHC on ehitatud saja meetri sügavusse ringtunnelisse, kus enne oli sees suur elektronide-positronide põrgataja. Kui seda polnuks, ega siis praegu nii suursugust ehitust saanuks ette võtta. See asjaolu on suuremalt jaolt maha vaikitud. Muidugi tuli lahendada hulk ülikeerukaid tehnilisi probleeme. Nii nagu leiutada uusi materjale ülijuhtivate mähiste tarbeks. Aga ka see, et ülijuhtiva magneti suurim, 35 meetrit kõrge detektor Atlas kerkib põhjavee survel iga aastaga 0,2 millimeetrit kõrgemale. LHC töökorda sättimiseks kulub viis nädalat, et magnetid vajalikul määral maha jahutada. Ja kui midagi juhtuma peaks, võtab sama palju aega nende üles soojendamine. Nõnda on selle hiiglasliku rajatise ehitamise käigus lahendatud hea hulk tehnilisi probleeme, ja neid lahendusi saab kasutada mujalgi kui vaid osakesi kiirendades. Ja mis seal salata – on antud ka tööd maailma teadlastele ja tehnoloogiafirmadele. On ju Eesti teadlasigi selle kallal tööl – andmetöötluses. See viimane ongi heinakuhi, kust võib mõne uue senitundmatu osakese leida. Kuid hiiglaslik heinakuhi. Näiteks detektor Atlas teeb ühe tsükliga 90 miljonit mõõtmist, kiirusega 600 miljonit korda sekundis.
Ja võib juhtuda, et seda nõela heinakuhjas polegi, sest loodusel on kavalusi, mis vajavad nutikamat lähenemist kui pelgalt jõuga pealeminek. Kuid mine tea, äkki ongi mõnel kavalpeal hoopis teisi ideid, ja Higgsi boson on vaid nende varjamiseks. Sest kui juba võidujooks, siis käib sellega kaasas ka salgamine.