Polnud enne Igaveses Linnas olnud ja nõnda pöörasin vaistu usaldades suisa metsa. Kui aru pähe tuli, kõmpisin Tevere läänekaldale ja jõudsin kenasti kohale. Sattusin otse pühapäevasele missale. Peetri plats oli rahvast pilgeni täis, hispaaniakeelsel teenistusel lehvitati Hispaania lippe. Nimelt tunnistati õndsaks Hispaania kodusõja märtrit, 498. vaimulikku. Nägin sõrmeküüne pikkusena paavstigi ära.

Järgmisel päeval sattusin lugema International Herald Tribune’i, kus sündmus oli pandud esiküljele. Ja säherduse tõlgendusega: hull asi küll see Vatikan, kes toetab siiani frankiste.

Eesti ajaloolises madinas avaldame meelt, miks maailm meie ajalugu ei mõista. Kuid kas meie mõistame näiteks hispaanlaste ajalugu? Kas oskame tajuda, et lõppude lõpuks on maailmas ikkagi miljard katoliiklast?

Tundub, et maailm muutub pöörase kiirusega. Iga päev lisandub ka üha pöörasemana tunduvaid teadusuudiseid. Kuid kas need ikkagi on kõik uudised, millele saab rajada midagi püsivat? “See, mis meediast paistab, ei ole sageli teadus, vaid teadusanekdoot,” kirjutas filosoof Rein Vihalemm oma avaartiklis kogumikule teaduse uuringutest. Nõnda on ka kristlusega, eriti katoliiklusega. Uudised, mis selle nähtuse kohta meile paisatakse, kajastavad pigem selle anekdootlikku poolt, nagu tsölibaati, suhtumist aborti ja mida kõike veel.

Me võime aga kui mitte muud, siis imestada, miks vaidlevad teadlased siiani selle üle, kas religioon ja teadus välistavad teineteist või mitte. Tuntud Inglise teaduse populariseerija, iseka geeni meemi looja Richard Dawkinsi raamat “The God Delusion” on teadlaskonna selle järgi kahte leeri jaganud. On neid, kes Dawkinsi religiooni eitamise naha ja karvadega heaks mõistavad, aga ka neid, kes kinnitavad, et religioon on lõppude lõpuks teadusväline nähtus ja nagu teadusel on sellelgi oma koht. Ja et üks ei segagi teist nõnda palju, kui võiks arvata. Näiteks polemiseeris ajakirjas Scientific American sel suvel Ameerika füüsik Lawrence M. Krauss, kes on tuntud selle poolest, et saatis paavst Benedictusele 2005. aastal kirja, mille tulemusena Vatikan kuulutas, et on seda meelt, et looduslik valik on tõsikindel teadusteooria.

Matemaatiline kristlus

Kristlikus kultuuriareaalis toimuva mõttevahetuse tegelik küsimus on selles, kas ehitada seina teaduse ja religiooni vahele. Arutelu on sama vana kui tänapäevane teadus: Descartes kuulutas, et Jumal on masin, Laplace omakorda, et temal ei ole seda Jumala hüpoteesi vaja.

Kvantmehaanika tekkega vaidlused ei lõppenud, vaid muutusid üha raskemini mõistetavaks. Sel teemal on üsna palju kirjutanud sellised korüfeed nagu Schrödinger, Einstein, Planck, Pauli, De Broglie. Teadusanekdoodina on levinud Einsteini ütlus maailma näiva juhuslikkuse kohta, et Jumal on võib olla küll kaval, kuid pahatahtlik ta pole.

Sellised tegelased nagu Boyle, Newton ja Priestley, Linné ja Kepler  otsisid maailma toimimises korda just nimelt ja eelkõige seetõttu, et olid usklikud. Ja leidsid üles nii mõndagi, mida kasutame tänapäevani – olgu meie usk või uskmatus kui tahes suur. Ja seda ei tasuks unustada.

Samamoodi võiks vähemasti enne jõule silmas pidada sedagi, et pahatahtlikke ja lihtsalt lolle leidub küllap nii teadlaste kui ka vaimulike seas.

Teaduse tutvustamisel avalikkusele on üks oluline raskus. Tahetakse aga muudkui uudiseid saada. Kuid niimoodi jääb varju teaduse tõeline olemus, mis põhineb ikkagi kindlatel püsiväärtustel. Sama lugu on kristlusega. Selles on midagi nõnda püsivat, millest ei murra läbi ka kõige vahedam teadusmõõk. See ongi midagi muud kui teadus. Kuid just tänu sellele on kristlus ikkagi püsinud üle kahe aastatuhande.

Rooma linna võib vaadata kui taaskasutuse näidet. Tulid kristlased ja kasutasid ära olemasolevad templid, kas need oma pühakodadeks ümber nimetades või sammaste vahed täis ehitades ja selle kaudu ehitusi uuendades. Vanimas säilinud kirikus imetlevad turistide väed üht väidetavalt valedetektorina töötavat sõõrikujulist raidkivi, millel olev vanamehe nägu pidavat irvitama, kui keegi tema kuuldes valetab. Ajaloo irooniana on aga tegu hoopis iidses Roomas kasutusel olnud reoveekaevu kaanega. Kaane taga olevasse Santa Maria in Cosmedini kirikusse on vähestel asja. Kuid just seal saab imetleda kosmaatide kahe ja poole aastatuhande eest loodud geomeetrilist põrandat. Sellest kiirgab midagi meie maailma salapärasest ülesehitusest. 1+1=2, järelikult Jumal on olemas, ütles säherduste asjade kohta Euler.