TIIT KÄNDLER: Teaduse tippkeskuste valikul pole teaduslikkust loota
“Ma kinnitan, et loodusteadustes on sõna otseses mõttes just nii palju teadust, kui palju neis on matemaatikat,” kirjutas ta kahe sajandi eest. Kanti ajal ei rahastanud teadust Euroopa Liit, vaid ülikoolid. Ja seepärast ei tuntud ka säherdust mõistet nagu teaduse tippkeskus. Need on nimelt teaduskogumid, kus tehakse ekspertide arvates paremat teadust kui mujal.
Kui palju aga saab rakendada matemaatikat, et tippkeskusi teistest eristada? Kas teaduse tippkeskused on välja rehkendatavad teaduslike meetoditega? Vastus on üks – ei ole. Euroopa Liidus määratakse mingi teadlaste kogum teaduse tippkeskuseks umbes iga viie aasta järel. Ja nii juhtubki, et oled näiteks viis aastat teaduse tippkeskus ja pärast äkki enam ei olegi. Sest teised tahavad ka olla. Kuhu see tipptase siis äkki kadus?
Kuid kuidagiviisi peab ju ometi teadusele tuult tiibadesse puhuma, et see päris kopitama ei kipuks. Mäletan, et kui ma värske ülikooli lõpetanuna Endel Lippmaa juhitavasse teadusseltskonda olin arvatud, siis oli Lippmaa see, kes haistis ära, et Moskvast saab teaduse ja tehnika komiteest suuremaid rahasummasid molekulaarbioloogia nime all. Sealjuures ka nn kõva valuutat ehk siis dollareid. Tol ajal oli ikka suur ime, et ka teadusaparatuuri jagav Akademsnab oli ikkagi kursis, mis maailmas toimub. Parasjagu oli alanud molekulaarbioloogia ajastu nii USA-s kui ka Euroopas ning Jaapanis. Kuid ega enda uurimuste molekulaarbioloogiaga sidumine ei olnud Lippmaal pelk rahasoov, vaid ikka tahe olla looduse uurimisel muu teadusmaailmaga koos, mitte kusagil tagariiulil.
Mitmekesisem minevik
Juuli alul kuulutas sihtasutus Archimedes välja tõuketoetuste raha jagamise tulemused Eesti teaduse tippkeskustele. See käis nii, et mai lõpus olid Eestis 12 riigi teadlased, kes siis tippkeskuste projektikonkursile esitatud taotlusi hindasid. 24 taotluse seast valiti välja seitse. Raha sai muidugi igaüks vähem, kui tahtis. Läks isegi väikeseks madinaks, üks tippkeskuste seast välja arvatud taotleja on esitanud ka vaide, mille üle peaks otsustama haridus- ja teadusministeerium.
Kui aga asja sisuliselt vaadata, siis seitsmest tippkeskusest on tervelt kuus end suuremal või vähemal määral sidunud inimese bioloogiaga. Olgu see siis genoomika, immunoloogia, keemiline bioloogia või biomeditsiin. Ainult üks tippkeskuseks nimetatu, Tallinna tehnikaülikoolist, tegeleb muuga, nimelt arvutiteadusega.
Viie aasta eest määrati teaduse tippkeskused Eestis esmakordselt. Siis sai neid kümme. Loe: raha jätkus kümne jaoks. Nende seas bioteaduste erikaal nii suur ei olnud, neli tippkeskust tegelesid eelkõige materjalide, füüsika, mittelineaarsete protsessidega.
Nii et Eesti teadus on tugevalt biologiseerunud. Mida näitab seegi, et kümnest selle aasta riigi teaduspreemiast võideti tervelt seitse teemadel, mis nii või naa on seotud (inim)bioloogiaga.
On see asjakohane või mitte, kes seda teab. Ometi näitab see kindlalt, et õigus on neil, kes kurdavad Eesti reaalteaduste võimaliku tuleviku üle. Kes küll uuriks maad me jalge all ja kuud ning tähti me peade kohal, kui kõik tegelevad geenidega?
Viie aasta eest anti kümne teaduse tippkeskuse töö kohta välja kogumik “Eesti teaduse tippkeskused”. Tuleb loota, et nüüdki määratud teaduse tippkeskused leiavad endi seast kellegi, kes nende tipptööd ühiste kaante vahele suunaks.
Kui Kantiga alustasime, olgu temaga ka lõpetatud. “Kui arusaam ja teadmine hakkavad otsakorrale jõudma, just nimelt siis ja mitte varem saab tuginemine inimese argimõistusele uuema aja üheks osavamaks leiutiseks, mis võimaldab kõige läägemal lobisejal alustada julgelt ja lõpuni vastu pidada vaidlust kõige põhjalikuma mõtlejaga. Kuni aga veel jätkub kas või raasukenegi arusaamist, püütakse sellist hädaabinõu vältida.”
Mis me sest järeldame? Aga seda, et Eesti vajab igakülgset teadusteadmist. Meil peab olema oma tippteave mitte ainult geneetikas, vaid ka täppisteadustes. Ja eriti veel matemaatikas. See on selge nagu üks pluss üks, mis muuseas pole mitte alati kaks.
