TIIT KÄNDLER: Tonditants astronoomia aastal

"Kui ma olen näi­nud kau­ge­ma­le, siis seepä­rast, et olen seis­nud hiig­las­te õlga­del.” Sel­li­se ju­ba va­ra­kes­ka­jast pä­rit fraa­si­ga ise­loo­mus­tas Isaac New­ton end tead­la­se­na. Hiig­las­te seas tõstis New­ton eri­ti esi­le Ga­li­leo Ga­li­leid, kes oma­kor­da sei­sis Ko­per­ni­ku õlul.

Ala­nud 2009. aas­ta ei ole tea­du­se­le ai­nuüksi ma­jan­dus­li­ku sei­sa­ku aas­ta. See aas­ta on pühen­da­tud ka­he­le me­he­le, kel­le töö tõstis ini­me­se te­ma en­da ehi­ta­tud mo­nu­men­dilt ja ase­tas ta loo­du­se poolt sea­tud kon­teks­ti. Nel­ja­sa­ja aas­ta eest ehi­tas Ga­li­leo Ga­li­lei te­les­koo­bi, mis või-mal­das tal esi­me­se ini­me­se­na nä­ha, kui­das Maa en­nast il­ma­ruu­mis te­ge­li­kult ülal peab. See hol­land­la­se Hans Lip­per­hey kar­ne­va­li­riis­taks mõel­dud leiu­ti­se ees­ku­jul ehi­ta­tud kah­te läät­se si­sal­dav to­ru an­dis võima­lu­se pii­lu­da meie lä­he­das­te tae­va­ke­ha­de hin­geel­lu.

Ja ka­he­sa­ja aas­ta eest sündis Char­les Dar­win, kes tões­tas, kui­das ini­me­ne on siia maa­mu­na­le sat­tu­nud. Nen­de tea­dus­hiig­las­te pu­hul on tõepoo­lest ko­ha­ne ka­su­ta­da nüüdseks ju­ba üle­tar­bi­mi­sest nae­ruväär­seks muu­tu­nud mää­ran­gut: pä­rast Ga­li­leid ja Dar­wi­nit ei ol­nud maailm meie jaoks enam en­di­ne.

Ga­li­lei vaat­les Kuud, Vee­nu­se faa­se ja nä­gi esi­me­se­na Ju­pi­te­ri kaas­la­si. Te­ma avas­tu­sed ase­ta­sid Maa kõik­su­se kesk­mest teis­te pla­nee­ti­de­ga võrdväär­ses­se rit­ta ja tõstsid meie elu kesk­mes­se Päi­ke­se. Seepä­rast pee­tak­se­gi tä­na­vu rah­vus­va­he­list ast­ro­noo­mia aas­tat.

Dar­win ase­tas ini­me­se teis­te Maal te­gut­se­va­te elu­so­len­di­te­ga võrd­ses­se kon­teks­ti. Ini­me­ne ei saa­nud end enam pi­da­da kõik­su­se na­baks.

Ga­li­lei oli võit­le­ja, Dar­win pi­gem erak, kes las­kis oma idee­de eest võidel­da teis­tel. Ga­li­leist tea­dis te­ma elua­jal vaid tol­la­se ühis­kon­na eliit ehk siis paavst­kond ja ink­vi­sit­sioon, Dar­wi­ni evo­lut­sioo­ni­teoo­riat pi­la­ti aga aja­leh­te­des.

Prae­gu küsi­tak­se tead­las­telt üha uues­ti ja uues­ti: miks teie töö peaks ta­vai­ni­me­se­le kor­da mi­ne­ma? Tead­la­sed suh­tu­vad sel­les­se küsi­mus­se sa­ge­li sui­sa põlg­li­kult, ehk­ki peak­sid se­da võtma tõsi­selt. Sest tea­dus suun­dub üha suu­re­mas­se eral­da­tus­se, tead­la­sed üha süve­ne­vas­se üksil­dus­se ses mõttes, et spet­sia­li­see­ru­mi­ne ai­na kas­vab. Ja ühes sel­le­ga ei lä­he tea­dus mit­te oda­va­maks, vaid ai­na kal­li­maks. Möö­du­nud aas­ta tea­dus­li­ku apa­ra­tuu­ri su­pers­taar, suur had­ro­ni­te põrga­ti LHC läks maks­ma 10 mil­jar­dit dol­la­rit. Ja kee­gi ei tea, mil­li­seid tu­le­mu­si võidak­se sel­lest üli­la­bo­rist kät­te saa­da. Kaa­dervärk on nõnda kee­ru­kas, et ki­pub sa­da­de­le ja sa­da­de­le tar­ka­de­le tead­las­te­le, in­se­ne­ri­de­le ja teh­ni­ku­te­le üle jõu käi­ma. Üksai­nus üles öel­nud LHC joo­teühen­dus näi­teks läks Eu­roo­pa mak­su­maks­ja­le maks­ma 21 mil­jo­nit dol­la­rit.

Kui tea­dus muu­tub üha kee­ru­ka­maks ja tead­la­sed ühe iso­lee­ri­tu­maks, as­tu­vad tühi­kut meel­sas­ti täit­ma iga­su­gu­sed po­si­jad. Neid on ol­nud mui­du­gi lä­bi ae­ga­de. Ent kui Ga­li­lei ajal kand­sid näi­teks ast­ro­loo­gid ka il­ma­ruu­mi uu­ri­ja­te koor­mat ja pea­le nõia­vit­su­ta­ja­te ei ol­nud kae­vu­pai­ka­de ja maa­gi­maard­la­te uu­ri­mi­seks ka­su­ta­da geo­loo­giat, siis nüüd po­le sel­lest po­si­tiiv­sest jää­nud jäl­ge­gi. Ja kui Ga­le­no­se ae­ga­del pol­nud­ki ini­me­se ra­vi­mi­seks võtta ke­da­gi pea­le po­si­ja­te, nõida­de ja tead­ma­mees­te, siis nüüdseks on me­dit­siin oma tu­le­mus­te­ga siis­ki neist et­te jõud­nud.

Riigikogu tondid

See kõik puu­du­tab ka Ees­tit, sui­sa ot­se­sel ja üsna piin­li­kul moel. Möö­du­nud aas­ta lõpul aval­das Ees­ti Eksp­ress lood, mil­lest sel­gus, kui­das mõned meie po­lii­ti­kud suh­tu­vad po­si­mis­se. Ra­han­dus­mi­nis­ter ja sot­siaal­de­mok­raa­ti­de juht Iva­ri Pa­dar kin­ni­tas, et ju­hin­dub oma ka­bi­ne­ti kor­ras­ta­mi­sel meel­sas­ti pend­livõngu­ta­ja­te nõuan­ne­test, küll aga kaht­leb skep­ti­ku­tes.

Ja nõia­vit­su­ta­jad pää­se­sid rii­gi­ko­gu pres­sinõuni­ku toel ko­gu­ni rii­gi­ko­gu saa­li, kus avas­ta­sid oma te­ge­vu­se kroo­niks te­gut­se­mas ühe sur­nu vai­mu.

See jutt võib ju tun­du­da nal­ja­kas, kuid ome­ti osu­tub kur­vaks, sest kee­gi po­lii­ti­ku­test po­le oma suh­tu­mist sä­her­dus­tes­se il­min­gu­tes­se aval­da­nud. Või veel – Soo­me psühhiaa­ter Han­nu Lauer­ma, kel­lelt il­mus läi­nud aas­ta lõpul ees­ti­keel­ses tõlkes bluf­fi­mist kä­sit­lev raa­mat, ar­vab, et po­lii­ti­kud sal­li­vad­ki iga­su­gu bluf­fi, sest on va­li­jaid, kel­le­le see meel­dib.

Võib siis ju ar­va­ta, et po­le kau­gel aeg, mil meie tub­li ra­han­dus­mi­nis­tee­rium kuu­lu­tab Ga­li­lei ket­se­riks ja Maa uues­ti uni­ver­su­mi kesk­punk­tiks, loo­tu­ses nõnda lap­pi­da lõhki re­be­ne­vat ee­lar­vet. Ning rii­gi­ko­gu võtab vas­tu sea­du­se, mis kee­lab Dar­wi­ni ni­me mai­ni­mi­se meie koo­li­des.

Ku­na­gi­ne Amee­ri­ka maag ja il­lu­sio­nist, nüüdne skep­tik Ja­mes Ran­di on väl­ja pan­nud mil­jo­ni dol­la­ri suu­ru­se au­hin­na ini­me­se­le, kes tões­tab ära mõne pa­ra­nor­maal­se näh­tu­se esi­ne­mi­se.

Siia­ni po­le kee­gi ra­ha saa­nud, ehk­ki näi­teks nõia­vit­su­ta­jaid ja ton­di­jah­ti­jaid on se­da püüdmas käi­nud hul­gi. On siis nüüd ju Ees­ti ra­han­dus­mi­nist­ril ja rii­gi­ko­gul võima­lik kum­mal­gi see mil­jo­ni­ke saa­da. Ras­kel ajal abiks see­gi.