TIIT KÄNDLER: Tuumaenergia ei olene allkirjade kogumisest
Tol ajal suutsid Eesti teadlased säilitada külma verd ja käivitasid rahvusvahelise Eesti teaduse hindamise ehk peenemalt öeldes evaluatsiooni. Selle vastu oli ka kisa ja kära, kuid asi sai ometi teoks. Suure töö tulemusel sai selgemaks pilt, millises seisus meie teadus tol ajal ikka oli.
Nimelt on teadus oma olemuselt rahvusvaheline, ja vaieldagu mulle vastu kuidas tahetakse, kuid seda on ka nn rahvusteadus, olgu see siis keele, kirjanduse või etnograafiaga tegelev. Kui ikka teadlasel pole midagi öelda rahvusvahelisele teadusüldsusele, siis pole ta teadlane, küll aga võib olla oma kodumaale väga vajalik tegelane.
Sama lugu on tehnoloogiaga, eriti selle mahukama osaga. Isegi eesti kirjaklambrit pole või-malik välja mõelda, rääkimata siis mingist eesti autost või koguni Nokiast. Nokia pole kunagi olnud mingi soome asi. Just see-pärast see suureks saigi, et soomlased taipasid ühel heal päeval, kust nende lama oma juured sai.
Sama lugu kuubis on tuumajaamadega. Isegi Iraani-taolise riigi tuumajaamad on rahvusvaheline asi. Ammugi siis Euroopa Liidu tuumajaamad. Ega siis muidu oleks olemas rahvusvahelist aatomienergia agentuuri. Oma Viini peakorteris ei tegele nad juba ammu eelkõige tuumapommidega, vaid palju iga-päevasemate asjadega.
Ja tahame seda või ei taha, aga tuumaelektrijaam on Euroopas juba ammu muutunud igapäevaseks asjaks. Olgu selgelt öeldud, et mina ei ole Eesti tuumajaama poolt ega vastu. Sest mul ei ole pädevust, aega ega viitsimist, et end nii keerulise asjaga kurssi viia. Küll aga olen kindlalt ühe asja vastu. Et nii tõsise asja puhul, nagu seda on tuumaenergia, hakatakse rusikatega vehkima juba ammu enne seda, kui korralik arutelu on üldse käivitunud.
Ning nii väikeses riigis nagu Eesti ei saa see arutelu, mis ju lõppude lõpuks peaks päädima asjaliku otsusega, toimuda mingil muul kombel kui rahvusvaheliste asjatundjate osalusel. Sest argumenteerigu üks Eesti akadeemik tuumajaama kaitseks kui tahes targalt, kui ta ikka on näiteks seotud mingi firmaga, mis selle võimalikust rajamisest kasu saaks, pole tegu eksperdiarvamusega. Ja isegi Eesti Energia kaheldamatud asjatundjad on ikkagi seotud oma firma huvidega.
Sama lugu on tuumajaama vastastega. Nad võivad küll ronida kraanatorni otsa, nagu juhtus Soome uue Olkiluoto tuumajaama rajamisel, või koguda mingeid allkirju, ent see pole veenev, sest ka vastuväited peavad olema põhjendatud, mitte atraktiivsed.
Isepäised soomlased
Iga inimene, kes tunnistab välise maailma reaalset eksistentsi, peab tunnistama sedagi, et tuumajaamad on maailmas olemas. Esimene küsimus, millele peame vastama: miks? Mis on neis head? Samuti ei saa ju kahelda selleski, et Soome ja soomlased on olemas. Nii et tuleks selgeks teha, miks siis soomlased on viimastel aastakümnetel ujunud vastuvett ega ole erinevalt Rootsist ja Saksamaast loobunud oma tuumaenergeetika arendamisest. Nüüd ehitavad nad maailma suurimat, Olkiluoto kolmandat tuumajaama. See on grandioosne ettevõtmine. Ning parlamendis läks see 2002. aastal üsna napilt läbi. Ent aastal 2011 hakkab see tõenäoliselt tööle. Kas soomlased on siis lollid? Teades veidi Soome teaduse taset, arvan, et ei ole. Nad teavad liigagi hästi, et mingi tuumajaama ehitamisest on olulisem hoida ja tõsta oma rahva teadusliku ja tehnoloogilise harituse taset. Tuumajaam on vaid üks post sel teel ja annab lisaks energiat ka.
See muidugi ei ole pooltargument. Kuid see, et Rootsi või Saksa otsustasid oma tuumajaamad ühel hetkel kinni panna, pole ka vastuargument.
Ma loodan, et “kord saabub aega”, mil on selgunud Eesti tuumapeergude võimalikud head ja vead. Tuumaenergia ei ole tukituli, ja kui juba näiteks Steri steriliseerimistehasega Sauel õn-nestus kohalike omavalitsuste tegelinskitel rahvas lihtsalt endast välja ajada, mis siis võib Eestis veel juhtuda tuumajaamaga?
Ma arvan, et pole just kuigi veenev hakata koguma allkirju näiteks kvantarvutite vastu. Ehkki mulle tundub, et kvanttehnoloogia rakendumine iga-päevaelus on võrreldamatult ohtlikum kui mingi tuumajaam. Täpselt samuti pole mõtet teha rahvaküsitlust Ohmi seaduse kehtestamise kohta.
Kui aga kõik teised asjaolud on võrdsed ja mul tuleks valida, kas elada Tallinnas või Olkiluoto tuumajaamade ja tuumajäätmete ladestamispaiga läheduses Raumal, siis valiksin kahtlemata viimati mainitud variandi kui võrreldamatult ohutuma nii kuritegevuse, keskkonna kui ka sotsiaalse tausta mõttes.
Kui Greenpeace’i aktivistid olid roninud Olkiluoto tuumajaama ehitava kraana otsa ja end sinna aheldanud, kogunes politseisalk kraana alla. Ühine otsus oli lihtne ja soomelik: küll nad lõpuks ikka alla tulevad. Ja tulidki. Sest teaduse ja tehnoloogia asju arutatakse all, mitte üleval.
