TIIT KÄNDLER: Tüvirakud kui moodne eluvesi
Üheks eluvee liigiks on iidsetes müütides peetud vastsündinu verd. Nüüd nimetatakse seda eluvett embrüonaalseteks ehk lootelisteks tüvirakkudeks.
Kui te tahate mõne geneetiku või molekulaarbioloogiga mõnusalt vestelda, ärge küsige temalt midagi tüvirakkude kohta. Võib juhtuda, et ta just nendega tegeleb, kuid muidugi eelistab ta nendega töötamisest vaikida.
Korea teadlase Hwang Woo Suki juhitud teadlaste rühm tootis 2004. aastal esimesena maailmas tüvirakke inimese kloonitud embrüotest. Tuhanded Korea naised teatasid seepeale oma soovist olla munarakudoonorid. 2004. aasta veebruaris avaldas ta esimesena maailmas artikli inimese embrüonaalsete tüvirakkude liini loomisest täiskasvanud raku tuumast.
Ajakiri Scientific American seadis oma 2005. aasta detsembrinumbris tema töö üheks selle aasta 50 silmapaistvamast tööst maailmas. Kuid sama aasta lõpus oli ta sunnitud tunnistama, et oli valetanud, kust ta sai inimese munarakud oma teadustöö jaoks. Tegelikult kasutati 2002. ja 2003. aasta uuringutes munarakke, mis saadi kahelt labori allastme töötajalt. Ning 20 naiselt osteti munarakud hinnaga 1400 dollarit tükk.
Hetk, kui kerakesse koondunud rakukogumist saab midagi inimesesarnast, pole küll kunagi täpselt määratav. Tinglikult on piiriks seatud kaks nädalat. Siis näiteks enam katseklaasis loodet kasvatada ei saa, see tuleb kas istutada naise emakasse või hüljata. Viis päeva pärast viljastamist moodustub seest tühi kera, milles on umbes 100 rakku ja mida kutsutakse blastotsüstiks. Välimised rakud arenevad platsentaks, sisemised looteks endaks. 50 sisemist rakku võivad muutuda mis tahes tüüpi koeks, kuid mitte kogu organismiks. Need 50 rakku on tugisambad, mille peale kogu organism ehitatakse. Kui loode areneb edasi, tüvirakud spetsialiseeruvad. Nad saavad nüüdsest areneda vaid üht tüüpi rakkudeks.
Tüvirakke on leitud ajust, verest, sarvkestast, võrkkestast, südamest, rasvast, nabaväädist, nahast, hambamassist, luuüdist, veresoontest, luustiku lihastest, siseelunditest. Vahel lisatakse siia veel seemnerakkude eellased spermatogoonid.
Pikapeale lahkuvad siit ilmast iga konkreetse elusolendi keharakud koos neid tekitanud tüvirakkudega, mitte aga need, mis tekitavad seemne- ja munarakke. Need eraldatakse juba varases looteeas keharakkudeks eristuvatest tüvirakkudest. Just selles mõttes on tüvirakud surematud.
Nii et tüvirakk on imerakk, mis emakas võib muutuda kõigiks kahesajaks vajalikuks eri liiki rakuks, millest meie keha koosneb. Pole siis ime, et teadlased unistavad ajast, kui kahjustatud organite ravi seisneks vastava tüviraku lisamises. Nii saaks ravida ajuhaigusi, südamepuudulikkust, selgroovigastusi ja neerupuudulikkust.
Just lootest saab kõige magusamaid tüvirakke, neid, mis on võimelised kasvama mis tahes vajalikuks kehajupiks. Lootelised tüvirakud on mõnes mõttes see eluvesi, mida inimene on otsinud tuhandeid aastaid.
Arstiteaduses juba kord on nii, et paljusid asju ei saa kindlalt väita. Et kindlust suurendada, uuritakse tüvirakke maailmas üha suureneva hooga, ja mängu on astunud moralistid, usuringkonnad ning poliitikud. Kuid nende poolt uurimisele peale pandud keelud-käsud on vaid selleks, et neist kuidagi kõrvale hiilida.
Võitlus rakurindel
Tants looteliste tüvirakkude ümber sai alguse 1998. aasta novembris, mil Wisconsini ülikooli teadlane James Thomson teatas, et tal õnnestus saada haigla teistest protseduuridest üle jäänud embrüotest rakke ja neid paljundades luua alus esimesele inimese embrüonaalsete tüvirakkude liinile. See lõi laineid kogu Ameerika ühiskonnas. Kirik, poliitikud, palgalised ja isehakanud eetikud küsisid väga olulise küsimuse: aga kust need embrüod tulevad? See, et kehavälisel viljastamisel jääb neid hulgi üle, ei lohuta kedagi.
Praeguseks on eri maad teinud eri otsused. Saksamaa on keelustanud mõnd liiki tüviraku-uuringud. USA on seadnud piirid riigi rahastamisele, kuid laseb erasektoril käituda suhteliselt vabalt. Ühendkuningriik, Korea ja Singapur on kehtestanud kõige lõdvemad piirid ja muutunud tüviraku uuringute keskuseks, tõmmates endale tippajusid ka USA-st. Eesti seadusandlus kaldub viimase kolme poole.
Tüvirakud võivad aidata ravida ka mitmeid neuroloogilisi haigusi nagu Parkinsoni ja Alzheimeri tõbi, ent on keerukas neid ajju sisse saada. Võib puurida augu kolpa ja siis tüvirakud sisse süstida, kuid see on valurikas ja riskantne. Võib tüvirakud vereringesse süstida, ent siis jõuavad vaid üksikud neist ajju.
Kuna nina eraldab ajust pisem barjäär kui vereringet ajust, siis võib tüvirakud endale lihtsalt sisse hingata. Kondine plaadike, mis on ninaõõne ja aju vahel, on tikitud läbi nööpnõelasuurustest aukudest, mida läbivad närvikiud ja teised ühenduskoed. Sedakaudu suudavad ajju pääseda ka bakterid, viirused
ja valgud. Miks mitte siis tüvirakud. Nii et – hingakem terviseks, kuid ärgem pangem kõiki oma lootusi lootelistele tüvirakkudele.
