TIIT KÄNDLER: Vaba tahte juured võivad peituda mikromaailmas
Ta näib arvavat, et kõik on determineeritud, põhjuslikult määratud. Ja et kõike saab ette näha. Ning asjatundjad, kelle seas on vahel ka teadlased, eksisteerivad just selleks, et kõike ette näha ja soovimatut ära hoida.
Iga loodusteadlane teab ometi, et isegi lihtsama katse puhul ei ole võimalik selle tulemust absoluutselt kindlalt tõlgendada. Kuid inimene juba kord on säherdune, et tema tahab teada, kuidas asi täpselt on – kas nii või naa? Teadus ei saa seda kunagi öelda, saab anda vaid piirid – nii võib olla tõenäosem kui naa. Vähe sellest, on küsimusi, millele teadus ei suuda eales vastata. Kuid sellest hoolimata püüab teadus need küsimused määrata ja siis jäärapäiselt nendega tegeleda.
Üks huvitavamaid selliseid küsimusi on: kas meil on vaba tahe? Kas see, mida teeme, on kuidagi ette määratud, või otsustame asjade üle ise? Või toimub kõik juhuslikult? Siiani on tundunud, et küsimus vabast tahtest on pigem filosoofia kui teaduse valdkond.
Kahejalgse probleemid
Kuid viimastel aastatel on ka füüsikud hakanud vabast tahtest kõnelema. Ja nimelt sidudes seda kvantmehaanika veidrate ilmingute tõlgendamisega.
Vaidlus selle üle, kas mikromaailmas on tagajärjed ilma põhjusteta või peituvad põhjused siiski kusagil meile kättesaamatus sügavikus, on käinud kvantmehaanika algaegadest peale, seega siis peaaegu sajandi. Kas ikka tõepoolest on nõnda, et osakestel pole kindlaid omadusi, enne kui me neid mõõdame? Ja me ei tea kunagi ette, mis tulemuse me mõõtmisel saame?
Kuigi Albert Einstein oli seda meelt, et Jumal täringut ei heida, ei suutnud ta oma seisukohta siiski tõestada. Nüüd arvatakse üldiselt, et Jumal heidab täringut, ja nõnda, et ta ise ka ei tea, milline on tulemus.
Lõppkokkuvõttes annab selline veendumus võimaluse deklareerida, et inimesel kui kahtlemata makromaailma nähtusel on ikkagi olemas vaba tahe – sest temal kui keha ülesehitaval mikromaailmal ei ole mingit põhjuse ja tagajärje seost.
Möödunud aastal tuli aga Hollandi füüsik, Nobeli laureaat Gerard ‘t Hooft lagedale teooriaga, mis väidab, et kvantmehaanika veidrad efektid tulenevad sügavamast põhjuslikust reaalsusest, mis põhineb klassikalisel füüsikal. See on umbes nõnda, et mitte elementaarosakesed ei määra oma ansamblina ära suurte kehade käitumist, vaid suured kehad avaldavad mõju elementaarosakestele.
See aga ei tähenda muud kui seda, et meil pole mingit vaba tahet. ‘t Hooft ruttas selgitama, et ta pole meilt meie vaba tahet röövinud, vaid me lihtsalt tõlgendame seda vaba tahet valesti. Ta soovitab ette kujutada, et hoiate käes tassi kohviga. Te ei saa hetkeliselt otsustada, kas joote kohvi ära või virutate tassi vastu maad puruks. Otsus peab põhinema ajus minevikus toimunud protsessidel. Kuid oluline on see, et teete oma otsuse, ennustades tagajärgi – te siiski teate, mis juhtub, kui joote ära kohvi või kui virutate tassi puruks. Kuid meil pole vabadust hetkeliselt nende kahe otsuse vahel end ringi keerata.
Kuid me tahaksime väga, et meil oleks vaba tahe, see on suisa metafüüsiline tung. Selline vajadus puudus üsna tõenäoliselt meie kaugematel eellastel. Meie eellaste suurim viga oli kahtlemata kahele käpale püsti tõusmine. Miks nad seda tegid, ei saa me eales teada. Võime vaid spekuleerida. Et nii oli energeetiliselt kasulikum, näiteks. Ja kadestada kassi, kes oma neljal käpal tegutseb meist kiiremini ja kindlamalt.
Kui inimene juba kahele jalale oli tõusnud, ei läinudki palju aega, kuni teda tabas vajadus omada vaba tahet. Ja sellega koos saabus igavus. On arvatud, et loom ei tunne igavust. Loomaaednikud kinnitavad küll, et puuriloomadel on igav – sest nende eest tehakse kõik eluks vajalik ära. Ja just loomade igavuse peletamiseks on vaja loomaaeda külastajaid. Kuid kes seda teab. Ei tea seda teaduski, võib vaid spekuleerida.
Nii et me ei saa kunagi teada, kas Tallinna veehäire tulenes mõne asjatundja vabast tahtest või lihtsalt igavusest. Üht aga võime meeles pidada küll. Varem või hiljem lõhkeb mõni toru, katkeb mõni liin, kukub alla mõni telliskivi. Ja siis pole enam tegu vaba tahtega.
