TIIT KÄNDLER: Vahel osutub kiiremaks aeglasem
Üldine seaduspära on selline, et kui oled registreerinud ühe footoni, siis on üsna tõenäoline, et tuleb kohe ka teine. Statistikast on teada ka, millise tõenäosusega see teine tuleb. Kui avastad, et tuleb kuidagi erinevalt, saad ka kiirgava molekuli kohta midagi huvitavat järeldada. Footonid eelistavad käia karjakaupa, mitte ükshaaval ja võrdsete vahedega.
Sama seaduspära kehtib ka meie igapäevaelus. Kes on vähegi sõitnud autoroolis, teab ju hästi, et maanteel kalduvad autod sõitma rühmakaupa. Ja seda isegi siis, kui neil on ühesugune kiirus nagu on footonitel. Maanteel tekitab see seaduspära ohtlikke olukordi, kui mõne juhi närvid vastu ei pea. Linnas aga ummikuid. Ja kurb küll – kui palju ka liiklushooldajad oma päid ei vaevaks, milliseid liiklusskeeme nad ka välja ei mõtleks, olukord ei muutu. Või kui, siis halvemuse poole, sest mida keerukamaks tehakse liiklusskeemid, seda enam eksitab see autojuhte. Tee mis teed, loodusseaduse vastu ei saa.
Ega sportki pääse sellest seadusest. Võiduajamistel ei jaotu jooksjad, ujujad, paadid või jalgrattad mitte naiste-meeste kanguse järgi ühtlaselt mööda rada. Ikka moodustuvad rühmad, kus siis nii mõnigi karpi satub, kukub või vähemasti pea kaotab.
Kummalisel kombel kehtib rühmitumise reegel ka mõttemaailmas, ideede vallas. Isegi kaunid kunstid pole erand. Uued voolud, suundumused sünnivad umbes samal ajahetkel.
Teaduses on üsna sage juhus, et mõne uhiuue ideega tullakse maailma eri äärtes lagedale vaid mõnepäevase, vahel isegi mõnetunnise vahega. Krestomaatiline näide on DNA struktuuri avastamine, millega Francis Crick ja James Watson edestasid nii Rosalind Franklinit kui ka Ameerika kolleege üsna napilt. Raadio leiutasid serblane Nikola Tesla ja itaallane Guglielmo Marconi üsna samal ajal. Rühmitumise reegel võimaldas näiteks N Liidus kõik suured leiutised venelaste teeneks upitada. Kes seda teab, võib-olla mõni oligi oma ideedega jänkidest ees. Kuid võistlus ei olnud vaba. Eestist võib tuua näiteks tumeda aine ja mee-kärjestruktuuri avastamise, mille puhul Jaan Einasto rühm ja jänkid olid üsna samal ajal samal teel.
Mõttetu võitlus
Kuid miks sellest kõigest pajatada, kui asi on niigi selge? Sellepärast, et rühmitumise seaduse vastu on mõttetu võidelda, kuid seda annab enda tarbeks kavalalt ära kasutada, nõnda sellest üle saades. Nimelt on see seadus statistiline, tõenäosuslik. Me ei tea täpselt ette, millised rühmad millal ja kus tekivad. Võime seda ütelda vaid mingi tõenäosusega. Ja kui juba nii, kas siis tõe-näosust saab üle kavaldada?
Selgub, et saab küll. Kuid vaid mitte käiseid üles käärides ja selle kallale asudes, vaid lastes asjadel omasoodu kulgeda. Tuleb õppida Karlssonilt või Pipilt. “Rahu, ainult rahu!”
·veitsi föderaalse tehnoloogia-instituudi teadlane Dirk Elbing on uurinud kümnete tuhandete autode liikumist teedevõrgustikul, omavahel suhtlevate masinate käitumist tehastes ja muid süsteeme, mille keerukus ajab inimmõistuse nurka. Selgub, et paljudes olukordades on parem loovutada osa oma kontrollist ja lasta süsteemil leida omaenda lahendusi.
Sageli on need lahendused sellised, mille peale inimmõistus poleks tulnud, ning ka tulemused on tõhusamad. Nii näiteks oli General Motorsil 1992. aastal häda oma treilerite automaatvärvijatega. Need võisid liinilt lahkunud autosid värvida kümnes eri toonis. Kuid autod ei lahkunud liinilt korrapärase jadana, vaid kuidagi rühmakaupa ja ennustamatult. Kui värvijarobotitele anti lihtsad reeglid, mille kohaselt eri masinad asusid ise töö kallale, säästis firma igal aastal miljon dollarit.
Sotsiaalteadlased keskenduvad inimeste käitumise paljususele, kuid Elbing ütleb, et see erinevus pole oluline. Inimesed reageerivad välistele jõududele peaaegu automaatselt ja ühelaadselt. Teedel näiteks sõidavad nad piirkiiruse lähedal või veidi üle selle. Kui rahvarohkes ruumis on vaid üks uks, siis peaks rahvahulk võimalikult kiireks lahkumiseks mitte selle juurde tormama, vaid tegutsema organiseeritult. Kuidas seda saavutada? Elbingi algoritmi järgi ei tule ukse ette panna mitte reguleerija, vaid hoopis tõke. Selle olemasolu korral suudab rahvahulk end reguleerida ja maha rahuneda nagu anumast väljuvad gaasiaatomid. Aeglasem on kiirem.
Kui nüüd tulla tagasi sporditeema juurde, siis näiteks rahvarohketel jooksudel või jalgrattasõitudel on muude võimete võrdsuse korral eelis neil sportlastel, kes suudavad olukorda tajuda ega püüa seda endale allutada, vaid lasevad sel enda kasuks töötada. Seda võis märgata ka lõppenud olümpiamängudel. Vahel on arukam joosta aeglasemalt, et lõpetada kiireimana.
