Foto: Delfi/EPL/Kollaaž

Kogu protsess jättis mulje, et argumendid ja analüüs ei mängi selle mängu juures mitte mingit rolli. See on laias plaanis hästi teada ja tuttav, et poliitiline uluk võib seletada mida tahes, argumenteerida nii sügavuti kui laiuti kui tahes, see ei maksa Eesti poliitilisel maastikul midagi, kui ta on kirbule võetud. Maksab emotsioon, maksab tahtmine ära teha, maksab sildikleepimine ja tegutsemisest saadav adrenaliini kogumine. Seda kinnitasid ka umbusalduse algatanud fraktsioonide esindajate sõnavõtud. Vast kõige paremini keskfraktsiooni esindaja lõppsõna.
Probleemiks number üks paistis olevat küsimus peenäälestusest ja jämehäälestusest.

Rõivase ja tema valitsuse, kuhu kuulusid ka umbusaldajatega liitunud sotsid ja isamaalased, peamine süü tundus olevat, et tegeleti peenäälestamisega. Mis on mõiste peenhäälestamine taga? Arvatavasti kõrgeima kvaliteedi tagaajamine. See on pilli kontserdiküpseks seadmine. See on nagu ehitajatelt kätte saadud maja krohvihallide seinte pahteldamine, värvimine, tapetseerimine ja ruumi elamiseks mõnusaks tegemine. Rõivas sai kiruda, et peenhäälestab meie maja nimega Eesti Vabariik. Umbusaldajad nõuavad jämehäälestamist, ehk maja jätmist halliks ja paljaste betoon seintega, mis tõsi, on praegusele ehituskultuurile omane.

Jämehäälestus on nagu kirvetöö. Seda tööd on Eesti Vabariigi kallal juba tehtud. Omal ajal tegeles Venemaal jämehäälestamisega Baltimaade anastaja, Ühtse Venemaa vaimne isa Peeter I kui ta Hollandist laevaehitamist õppimast naasis ja vene talupoja pani kirvega laevu ehitama. Ülejäänud süüdistused tolles umbusaldamise tekstis tundusid olevat tõesti õhust võetud nagu rünnakualune peaminister selgitas, mille kohta üks umbusaldaja arvas, et ta ei saagi aru.

Eestlastel on muidugi omapead olemise aastatel geenidesse istutatud, et on hädasti vaja hädasti poliitilisel ja ühiskondlikul tasemel, aga ka sageli perekondlikus plaanis. Valitsusi ja naisi-mehi võib vahetada, selles pole midagi paha. Valitsuste vahetamine on eestlastele hädasid kaela toonud, aga need un unustatud. Ka naistevahetamised pole alati täkke läinud. Kitsamas isiklikus igapäeva kombestikus aga domineerib, et mõõta tuleb ikka üheksa korda ja ka siis mitte mingil juhul lõigata.

Tänane Taavi Rõivase valitsusele umbusalduse avaldamine on aga Eesti poliitilises ajaloos tähelepanuväärselt omanäoline. Valitsuskoalitsiooni kaaslased, punased sotsid ja hingevaakuvad isamaalased, olid lahkesti nõus iseennast umbusaldama. Avalikult ja otseülekandes. Mõlemad käitusid oma valitsuspartneri suhtes nagu variserid ja tölnerid. Kumb on kumb otsustab lugeja. Õieti Eesti kirjandusklassika poole pöördudes nagu Mõhk ja Tölpa. Ka siin otsustagu lugeja kumb neist on sotsid ja kumb tulevased sotsialistid ehk praegused isamaalased. Et neil mõlemal oli oma teo pärast piinlik, paistis silma. Ei esitatud küsimusi sisuliselt iseendale, et miks me ikka nii hädised riigimehed olime, ega mindud ka kõnetooli oma valitsemise vigu tunnistama.

Nüüd on meil siis oodata uut valitsust, mis võib kukkuda välja vasakpoolne. Euroopas on selliseid 7-8 riigis, aga neil kõigil läheb parajasti üldiselt majanduslikus mõttes kehvasti. Näitena võib võtta kasvõi kunagise musterriigi Rootsi, kust kõrgete maksude pärast ettevõtjad jalga lasevad. Meiegi saame arvatavasti nüüd astmelise tulumaksu, mis ettevõtjatel hakkab kõri pigistama.

Vasakpoolsed pole kunagi muretsenud kust eelarvesse raha tuleb. Aga tulema peab, sest muidu ei saa kuidagi oma sotsiaalseid lubadusi täita. Nii tulebki ettevõtjaid kottida ja tarbijaid maksustada, mida, tõsi, ilmselt oma koalitsioonipartnerite nõudmisel ka reformaatorid hakkasid viimastel aastatel viljelema.

Lõpuks tahaks avaldada tunnustust sõltumatule ja vabale ajakirjandusele, kes (või mis) koos tänaste umbusaldajatega võib oma tööga rahul olla. Eesti laiem üldsus sai tõesti hästi ja põhjalikult valitsuse vastu üles keeratud ja opositsiooni ettevõtmist kiidetud.

Ah jaa! Üks asi veel. Pidi peaaegu ununema. Üks ja teine tänastest umbusaldajatest oli Donald Trumpi USA presidendiks valimise vaimustuses. Eriti hea meel on ilmselt nendel, kes Venemaale praeguses Euroopa poliitilises jõudude vahekorras kaasa tunnevad. Kuid SEE rõõm saab olema üürike. Nagu Eestiski on valimiseelsed lubadused midagi muud kui need, mida valitsema pääsemise järel ellu hakatakse viima. Ja üldse – ei maksa arvata, et Trump hakkab maailmapoliitikas jämedat otsa Venemaale ja Putinile üle andma. Nagu ühes populaarses muusikalis laulakse „Oota vaid Henry Higgins!”, ütlen ma, et oodake vaid Trumpi imetlejad ja Ühtse Venemaa austajad, et jänkid kelle juhtimisel tahes teise sordi riigiks muutuvad. Jäätegi ootama!