Tiit Made Savisaare protsessist: kasutades tuhmub ja määrdub ka prillikivi ning vajab puhastamist

Mul on siiralt kahju, et Eesti iseseisvuse taastajate põlvkonna viimasel mohikaanlasel on loodusseadusi trotsides poliitikast lahkumine nii valuline ja vaevaline välja kukkunud. Tarvitsenuks võtta eeskuju kasvõi Vaino Väljasest ja samamoodi väärikalt Eesti poliitika ajalukku astuda.

Teeneid on Savisaarel kuhjaga. Temast võiks lugu pidada ja teda ajalooõpikutes idealiseerida. Nüüd aga on asjad sedavõrd sassis, et järgmistel põlvkondadel on aastakümnete pärast Savisaare monumendi püstitamisega samasuguseid probleeme, kui praegu on Konstantin Pätsi meelespidamise ja tähtsustamisega Tallinna linnapildis.

Rahvarinne on oma monumendi ära teeninud juba praegu, kuid püstitada seda ei saa, sest selle isa ja ema, vend ja õde, onu ja tädi Edgar Savisaar ühes isikus istub kohtusaalis ja räägib prillikivist. Muide, prillikivi võib ju algul puhas olla, kuid kasutades tuhmub ja määrdub seegi ning vajab puhastamist. Võib-olla praegune aktsioon ongi mõnes mõttes edgarliku prillikivi puhastamine.

Seda ma tean, et Edgar on suurmeister ajakirjandusega manipuleerima ja meediat ära kasutama. Meie vaba ja sõltumatu ajakirjandus oli murest murtud, kui Edgari koduleht või mis see oligi, oli ära kaaperdatud. (Kui seegi ei olnud reklaamitrikk!) Elu nagu seisis. Seis oleks olnud lausa katastroofiline, kui USA president Trump ja vee all kaks tundi üht hädist haugi taga ajanud Putin poleks aidanud. Teisipäevast on aga asjad korras.

Nii pressisõber kui ka pressivaenlane

Ajakirjandus kaifib nii Savisaare kohtuprotsessi kui ka karikakramängu: kandideerib – ei kandideeri. Edgar võiks tänavu saada nii pressisõbra kui ka pressivaenlase tiitli ühes pakendis.