Tiiu Kuurme

Käärid meeste ja naiste haridustaseme vahel lähevad üha laiemaks: kaks kolmandikku magistrante on naised ja ka gümnaasiumis, bakalaureuseõppes ja doktorantuuris moodustavad naised üle poole.

Poiste suurel haridusteelt väljalangevusel võivad pikemas perspektiivis olla sotsiaalselt traagilised tagajärjed. Meie noored haritud naised ei leia juba praegu enesele Eestist väärilisi elukaaslasi, kes oleksid midagi enamat kui (heal juhul) koju kõndiv rahakott. Eesti noored naised lähevad sinna, kus on tõenäolisem leida partner, kel on rohkem mentaalset sisu ja vastutusteadvust.

Erakorraline seisukord

Kuid eksisteerib ka veelgi halvem variant kui Eestist lahkumine. Argiste tähelepanekute järgi on Eestis välja kujunenud seltskond mehi, keda naised n-ö järele lohistavad. Need on erialata ja hariduseta, töö kaotanud mehed, kelle enesehinnangut toidab kuuluvus nn õigesse sugupoolde ja kes libistavad oma päevi süümepiinadeta õhtusse naise kulul, teda samal ajal maha surudes ja halvustades. Ent tüdrukud, ka haritud noored naised lasevad sel juhtuda nagu ka praegustel töömaailma väljavaadetel. Rutiinsed nähtamatud ametid leiavad üles leplikud ärategijad, keda pole vaja hoida ja säästa, sest nad kannatavad välja. Kui koos on mees ja naine, kes on vaimse sisu poolest ebavõrdsed, ei tugine nende kooselu kindlatele alustele ja on osalejatele kurnav.

Tõsiasi, et ebaloomulikult suur arv poisse enne lõputunnistuseni jõudmist koolidest kaob, võiks anda põhjust kuulutada välja hariduspoliitiliselt erakorraline seisukord. Ent olukorda suhtutakse kui tavalisse: koolid oma kontingendiga on naiste asi. Iga lahkunu on aga tagasilöök inimkvaliteedis ja koorem riigieelarvele.

Meeste hariduslik mahajäämus mõjutab mitmeid sotsiaalseid protsesse. Tõsi, see probleem ilmneb mujalgi, mitte ainult Eestis – sellest räägitakse soouuringute erialaväljaannetes ja tellitakse riiklikult rahastatud uurimisprojekte.

Eestis pole sel teemal uuringuid tellitud, sest usutakse, et „põhjus on ju teada”: tigedad kibestunud vananenud naisõpetajaid, kes väikseid poisse kiusavad ja nad lõpuks koolist minema kihutavad! Kui lugeda, millest kirjutavad soouurijad, muutub pilt keerukamaks. Kõigi soost tingitud probleemide üldnimetajaks on ka siin sügavuti juurdunud soostereotüübid. Miks ei taha poisid enam koolimängu kaasa teha? Maailma avarustes surfanud noore mehe või isegi lapse ette kerkib ühel hetkel küsimus: kas ma peaksin tahtma siin käia? Tüdrukule on kodus õpetatud, et tuleb kuulata kõrgema instantsi sõna, tüdrukule on mõista antud, et diplomita on tema valikud ühiskonnas kesised, tüdruk teab, et kõrgepalgalised töökohad saavad tema käeulatusse jõuda üksnes siis, kui ta on end eriti intellektuaalsete võimetega tõestanud. Ent ta teab sedagi, et edu koolis pole see, mis annab talle väärtuse vastassoo silmis.

Õpilane ja tõeline mees

Poisini on eri viisidel jõudnud pilt õigest ja tõelisest mehest. Õige mees on võimukas, esiplaanil, mõjujõuline, sportlik, paneb end maksma, annab täie ära, kui vaja. Eesti mees on tahtnud olla õige mees. Poiss teab, et tööle saab ka tunnistuseta, sest tööd teeb mees, mitte paber. Meenutagem, et Oskar Lutsu tegelaste käekäiku ei mõjutanud kooliedu vähimal määral.

Kool asetab lapse õpilase rolli. Õpilane on see, kes kuulab; räägib, kui küsitakse, ja on enamasti vait, istub paigal ja teeb, mis ette nähtud, kannab nurisemata nii õppekoormust kui ka rasket koolikotti. See pilt ei lähe just hästi kokku õige mehe kuvandiga.

Võib väita, et õpilase roll on feminiinne. Õige mehe kuvand eeldab hierarhiaid, tahetakse allutada teisi ja otsitakse ise, kellele alluda. Kindlasti ei asu õige mehe jaoks hierarhia tipus väsinud üle-keskea-naisõpetaja, ka ühiskonnas ei pälvi ta austust. Õige mehe jaoks on naeruväärsed ka tuupurid ja nohikud ning neid kiusates saab harjutada oma sotsiaalset muskulatuuri.

Koolis peab aga saama õppida elu, inimest, maailma, iseend ja hoopis teisiti kui praegu.

Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane