Ma arvan, et see on väga oluline, sest kogu Euroopa Liit ehitati mälestustele. Mälestustele sõjast, mälestustele fašistlikest ja kommunistlikest režiimidest. Ja kui see mälu kaob, siis kaob ka üks peamisi Euroopa Liitu motiveerinud jõude, ja ma arvan, et see juhtubki. Võiks öelda, et meil on suur mäluvõlakoorem! Isiklik kogemus on suur suunav jõud, aga need sündmused on juba iidne ajalugu. Mulle ei meeldiks üks suur ühtlustatud versioon Euroopa minevikust – me oleme pärit eri kohtadest ja peame seda ikka meeles pidama. Me oleme kõik Euroopa Liidus ja paljud ka NATO-s, see on nagu üks suur jõgi, kuhu suunduvad erinevad ojad. Meil tuleb lihtsalt sellest jõest liikuda eri ojasid mööda ülespoole. Muidugi on keerukas teha Prantsuse-Saksa õpikut või Saksa-Poola õpikut. Piisab, kui aru saada, et inimestel on erinevad mälestused ja need omavahel põrkuvad. Kuid sellele vaatamata oleme ilmutanud soovi kuuluda kokku.

Mida vajab Eesti oma ajaloo uurimises ja mälupoliitikas?

Lihtsaim ja tähtsaim on: ärge unustage! Teine asi, ärge olge liiga valivad selles suhtes, mida te mäletate. Mõistke keerukust ja mõistke ka teist poolt – seda on päris raske teha. Minu arvates parim võimalus seda teha on rääkida üksikisikute inimlikke lugusid. Näiteks keegi, kes oli kommunist, aga mängis siis Eesti jaoks tõesti olulist rolli iseseisvusvõitluses. Tavaliste inimeste lugusid kommunismiajast. Siis mõistavad ka noored ajaloo keerukust ja seda, kui õnnelikud me oleme nüüd. Winston Churchill ütles, et demokraatia on kõige halvem valitsemisvorm, kui kõik ülejäänud kõrvale jätta. See siin on kõige halvem Euroopa, kui kõik ülejäänud Euroopad kõrvale jätta, mida aeg-ajalt on proovitud! Kui te suudate leida ajaloost parema Euroopa, siis ma olen teile väga tänulik. Töötule kreeklasele pole see küll suur lohutus.

Mis siis viib teie hinnangul Euroopa kriisist välja?

Lahendust ei saa leida dogmadest. Ei keinsiaanlikust dogmast, et vajalik on pelgalt piiramatu elavdamine, ega ka mitte neoliberaalsest dogmast, et kõik, mis loeb, on vaid see, et paneksime sakslaste stiilis raamid paika ja oleks hinnastabiilsus. Kumbki neist pole tegelikus majanduses tõsi, ammugi mitte euroala keerukas majanduses, mis on ju nii halvasti kavandatud. On vaja eelarvedistsipliini, struktuurseid reforme, aga ka mingeid elemente, mis kasvu elavdavad. Tuleb teha kõike, kõike, mida olukord nõuab.

See tähendab ka eurode juurde trükkimist?

Kui ma oleks Eesti positsioonis, oleks ma selle suhtes väga tundlik. Itaalia peaminister Mario Monti, kelle vastu mul on suur austus, ütleb, et kui ma pean laenama ainult viie-, kuue-,
seitsmeprotsendise intressiga, siis jumal ise ka ei tuleks sellega toime. Tal on õigus. Midagi tuleb teha. Rahvusvahelised turud usuksid Euroopa Keskpanga suurt tankirusikat oma piiramatu võimsusega, aga ma tean, et me ei saa seda tarvitada. Aga kokkuhoiust ja struktuursetest reformidest, mida Merkel soovitab, siin ei piisa.

Kirjutate päris palju ka Lähis-Ida sündmuste teemal. Kas araabia kevade võib maha kanda?

Kui Euroopa tähelepanu näiteks Türgile on nõrk – võrreldes tähelepanuga näiteks Poolale 15 aastat tagasi –, siis tähelepanu araabia kevadele ja Egiptusele pole üldse olemas. Esiteks oleks tulnud tunnistada, et see on lootusrikkaim sündmus pärast 1989. aastat. See on veel hämmastavam kui Ida-Euroopas juhtunu.

Millist mõju avaldab majanduskriis Ühendriikidele?

Barack Obama oli USA presidendivalimistel Euroopa kandidaat. Kui Obama võimule sai, siis selgus, et ta ei kippunud tingimata sellele armastusele samaga vastama, ta polnud Euroopast väga huvitatud. Aga viimastel kuudel on ta hakanud taipama, et euroala kriis võib talle valimised maksma minna. 2008. aastal rääkisid Euroopas kõik Obamast, 2012. aastal räägivad Washingtonis kõik Euroopast.