Timothy Garton Ash: Prantsusmaa ja USA ründavad sõnavabadust
Eelnõu on juba läbinud rahvusassamblee alamkoja. Senat peaks selle sõnavabaduse ja ajaloo uurimise vabaduse nimel tagasi lükkama.
Küsimus ei ole mitte selles, kas Osmanite impeeriumi viimastel aastatel armeenlaste kallal toime pandud jõledused olid kohutavad või kas need peaksid olema Türgi ja Euroopa ajaloolisse mällu kinnistatud. Need teod olid kohutavad ja peaksid püsima ajaloolises mälus. Kuid praegu on põhiküsimus mujal: kas Prantsusmaa või teiste riikide seaduste järgi peaks olema kuritegu, kui keegi arutleb, kas need kohutavad sündmused kujutasid endast rahvusvahelises õiguses kasutatava termini kohaselt genotsiidi? Armeenlaste kannatusi mitte pisendades on tunnustatud Osmani-teemade spetsialist Bernard Lewis just selle punkti vaidlustanud. Kas Prantsuse parlamendil on õigus kuulutada ennast maailmaajaloo tribunaliks, mis teeb kohtuotsuseid teiste rahvaste ajaloos toimunud sündmuste kohta? Vastus on: ei ja ei.
Eelnõu kriminaliseerib mitte ainult Armeenia genotsiidi „vaidlustamise”, vaid ka „kisendava pisendamise”. Nagu märgib Francoise Chandernagor ühendusest Liberté pour l’histoire, on selline määratlus ebamäärane. Kui Türgi hinnangul sai surma umbes 500 000 ja Armeenia hinnangul 1,5 miljonit armeenlast, siis mida pidada pisendamiseks? 547 000? Ja kas Türgi peaminister Recep Tayyip Erdoğan tuleks säärase „pisendamise” eest tema järgmisel ametlikul Prantsusmaa-visiidil arreteerida? (Eelnõu näeb karistuseks ette 45 000 eurot trahvi ja aasta vangistust.)
Mida Prantsuse poliitikud selle seadusega saavutada tahavad? Kui mõelda inimese loomusest ja Prantsuse poliitikast heauskselt, võiks öelda, et kõnealune eelnõu on kohmakas katse saavutada üllas eesmärk. Aga nii mõelda oleks naiivne.
Kõnealune seaduseelnõu on tähelepanuväärselt seotud eelseisvate valimistega. Prantsusmaa valimistel on umbes poole miljoni armeenia päritolu valija häältel arvestatav kaal. Prantsusmaa kuulutas armeenlastega juhtunu ametlikult genotsiidiks 2001. aasta detsembris – vahetult enne parlamendi- ja presidendivalimisi. Mis tulevad 2012. aastal? Jah, valimised.
Mitte kõik Nicolas Sarkozy juhtivad parteikaaslased ei ole seda eelnõu toetanud. Selle vastu on välisminister Alain Juppé, kes muretseb Prantsuse-Türgi suhete pärast. Türgi reaktsioon eelnõule on olnud etteaimatavalt äge. Türgi kutsus vahetult enne jõule protestiks tagasi oma suursaadiku ja peaminister Erdoğan ütles: „Umbes 15 protsenti Alžeeria elanikkonnast hukkus 1945. aastal alanud veresaunas, mille korraldasid prantslased. See oli genotsiid.”
Tragöödia, mis vääriks tõsist mälestamist ja vaba ajaloolist arutelu, kus rahulikult võrreldakse tõendeid hüpoteesidega, on seega pisendatud poliitilise manipuleerimise vahendiks. Mineviku surnuid kasutades tehakse panuseid tulevasele häältelugemisele. Sina süüdistad mind genotsiidis, mina süüdistan sind genotsiidis.
Samal ajal ohustab Türgi intellektuaale – nagu Nobeli preemia võitnud kirjanikku Orhan Pamuki –, kes on julgenud öelda, et armeenlastega tehtu oli genotsiid, Türgis süüdistuse saamine. See, mis on Prantsusmaal riiklik tõde, on Türgis riiklik vale.
Sellised seadused ei toimi tõhusalt: nad on pelgalt sümboolsed. Prantsusmaa-suguses riigis (Türgis siiski mõnevõrra suuremate raskustega) leiab keelatud seisukohad internetist nii või teisiti.
Kuid Prantsusmaa kavandatav genotsiidiseadus on vaid üks värske näide probleemist, mis on tegelikult palju laiem. Kus peaksid internetiajastul olema sõnavabaduse piirid? Millised peaksid olema sõnavabaduse normid tihedalt läbi põimunud maailmas? Ja kes peaks need kehtestama? Need on küsimused, millega tegeleb Oxfordi ülikoolis äsja algatatud projekt Free Speech Debate (www.freespeechdebate.com ).
Üks kümnest arutamisele pandud põhimõttest on eriti oluline. See kõlab nii: „Me ei luba arutelus ja teadmiste levitamisel tabusid.”
Mäluseadused, nagu Prantsusmaal arutatav, ei vasta kindlasti sellele põhimõttele, kuid nad ei ole ainus näide. Suurbritannias pidi teadusajakirjanik Simon Singh kaitsma ennast kiropraktilise ravi kohta tehtud kriitika tõttu pikas ja kulukas kohtuprotsessis. Saientoloogia kirik kasutab oma autoriõigust saientoloogia rajaja L. Ron Hubbardi surematutele sõnadele, takistamaks inimesi Operating Thetani (see on saientoloogia „kõrgeim seisund” – toim) saladustele ligi pääsemast. (Vihje: kui olete huvitatud, sisestage otsingusse Operation Clambake.) 18. jaanuaril oli ingliskeelne Wikipedia 24 tundi suletud protestiks USA-s kavandatava netipiraatluse tõkestamise seaduse vastu, mis oma praegusel kujul pidurdaks katastroofiliselt teadmiste vaba levitamist internetis.
On ka tõeliselt keerulisi juhtumeid. Möödunud aasta lõpus palus USA bioturvalisuse nõukogu ajakirju Science ja Nature, et need muudaksid H5N1 viiruse ehk linnugripi levikut käsitleva uuringu kajastamise üksikasju, kartuses, et muidu võidakse seda teadmist kuritarvitada bioterrorismis. Ja kuidas on lood aidsi eitamisega?
Näidaku Prantsuse senat täna USA kongressile, kuidas kaitstakse intellektuaalset vabadust.
Kohutav minevik
Eesti ei tunnusta
Aastail 1915–1923 toimunud Armeenia genotsiidiga tappis Osmanite impeerium eri hinnangutel 0,5–1,5 miljonit armeenlast. Seda peetakse maailma esimeseks „moodsaks genotsiidiks”. Türgi, kes on Osmanite impeeriumi järeltulija, keeldub toimunut genotsiidiks nimetamast. Armeenia genotsiidi tunnustavad 21 maailma riiki, sh Belgia, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Leedu, Rootsi, Poola, Holland, Šveits, Vatikan ja Venemaa. Samuti tunnustavad seda 43 USA osariiki 51-st. Eesti Vabariik Armeenia genotsiidi ei tunnusta.
