Tõnis Kahu: Dallase tagasitulek – nagu mammut tõuseks keltsast
Kui katsuda teoreetiliselt täpne olla, siis tuleks teha vahet „massikultuuri” ja „popkultuuri” mõiste vahel. Viimane on saanud käibes valdavaks, mõjub omades piirides usaldusväärse ja väärtuslikuna ning ei tekita tingimata vajadust rünnata või õigustada. Massikultuurile seevastu pole ajalugu kinkinud mingit õigustust.
Vahe tuli sisse ehk kusagil Teise maailmasõja järel – popkultuurina mõisteti rahva enese seest kerkivat loomingulist energiat, kuna massikultuur sümboliseeris puhtakujulist ülalt alla suunatud ajupesu. Kui Theodor Adorno näiteks omal ajal kritiseeris populaarset muusikat selle standardiseeritud koostise pärast, millega kultuuritööstus kutsub esile samavõrd ühtlustatud publikureaktsioone, siis pärast bluusi ja Dylanit ja 1960.–70. aastate (pop)kultuurilisi plahvatusi see loogika lihtsalt enam ei toiminud. Ent seal kusagil asusid ka tõelised massikultuursed institutsioonid, populaarsed, ehkki naeruväärsed, kohmakad ja veidral kombel püsivad. Just sellised nagu „Dallas” (või, miks mitte, Barbara Cartland).
Alla joonitud normaalsus
Rämps jah. Aga massikultuursete seebiooperite probleem polnud kritiseerijate jaoks mitte selles, et nad oleksid olnud väärtusetud, vaid selles, et nad olid kahjulikud. Ja kahjulikud olid nad selle tõttu, milline oli nende käsitlus normaalsest inimlikust tundeelust, milline oli moonutuse ja sandistatuse aste.
Kultuuriteoreetik Frederic Jameson kasutas 1980. aastatel mõistet „pastišš”. See sõna võiks algselt tähendada iroonilist suhet mingisse algsesse teksti- või väljendustüüpi, kuid Jamesoni jaoks oli nn postmodernsel ajastul juhtunud midagi tõsisemat – see, mida imiteeritakse, kaob varjule ja tulemuseks on „tühi paroodia”, „kõne surnud keeles.”
Normaalsus on sedavõrd toonitatud, alla joonitud ja üle värvitud, et me lihtsalt ei saa sellest liialdusest mööda vaadata. See tundub, peab tunduma kuidagi tuttav ja omane ja õige ning karta on, et siis hakkame selle maailmaga asendama seda päriselu, mida me oleme saatuse tahtel elama määratud. Võib-olla sellepärast, et oleme rumalad, aga võib-olla ka seetõttu, et too meie päriselu ise on teatav moonutus.
Kogu seesugune massikultuuri hindamine on tavapäraselt toimunud tunnete ja emotsioonide tasandil toimuvat silmas pidades. Tunded on meie isiklik varandus, meie loomuse tõde. Me tunneme nad ära kui enda omad ning oskame neid vajadusel eritleda ja kuidagi nimetada. Emotsioonid seevastu kuuluvad sotsiaalsesse sfääri. Emotsioonid on midagi, mida me esitame – tihti eeskätt just teiste jaoks ja avalikult. Me võime sel moel esitada oma tundeid enam-vähem ausalt, kuid kui eesmärgid nõuavad, võib ka teadlik võltsing olla võimalik. Igatahes just sellesse erisusse on kätketud seebikate probleem – nad kõnelevad pealtnäha tõtt, kuid tegelikult teesklevad ja valetavad.
Dallas nagu vana perepilt
Kuid tunnete ja emotsioonide kõrvale tavatsetakse kolmandaks nimetada veel üht tasandit ja selleks on „afekt”. Afekt on midagi inimteadvusele eelnevat või selle suhtes välist, tegelikult siis midagi puhta kehalise intensiivsuse taolist ning kuigi me õpime elu jooksul oma tundeelu kontrollima, jääb afekt teatava potentsiaalse pingeallikana meisse kõigisse alles. „Dallas” on fenomen, mis kuulub popkultuuri skaalal selgelt minevikulisse, tunnete ja nende emotsioonidesse kodeerimise maailma. Seda enam aga tundub ta võluva anakronismina tänases ultratehnoloogilises kommertskultuuris, mis on pigem üles ehitatud afektide vabastamisele ja nende ringlusele kehade vahel ning hoolib emotsioonidest sootuks vähem.
Kui üks seebiooper, näiteks „Dallas”, juhtub sattuma tänapäevasesse popkultuursesse võrgustikku ja katsub meile emotsionaalselt esitleda „reaalset”, „normaalset” maailma, siis peaks teda tabama teatav šokk. Uus reaalsus näeb välja pigem midagi Hollywoodi CGI-efektide vaimus – iga fantaasia, iga fiktsioon, millele jõuate vaevalt mõelda, on juba kohal, nähtav ja kuuldav ning meie reaktsioonid sellele on midagi reflekside taolist. See maailm ei arutle enam tunnete tõelise väljendamise üle ning vastavalt pole eriti mõtet paljastada ka tema sisemisi valesid. Mis tähtsust on näiteks sellel, kas Lady Gaga on siiras ja „kõneleb tõtt”? Loeb ju hoopis see, kuidas ta realiseerib, ka kõige ogaramadki fantaasiad.
„Dallas” jällegi – vähemalt nii nagu maailm teda tema kunagises võltshiilguses mäletab – on selle kõige taustal ehk isegi omamoodi liigutav. Umbes nagu vana perekonnapilt, kus kõik kramplikult naeratavad, ise kohmetud ja neurootiliselt normaalsed ja teadlikud sellest, et neid (ikka veel) vaadatakse.
DALLAS
Menusari taas ekraanil
„Dallas” oli USA-s 1978.–1991. aastal toodetud seebiseriaal, mis jutustas Texase naftaperekonna tegemistest.
Sari sai kiiresti populaarseks üle kogu maailma ning 1990-ndatel näidati seda ka Eestis, Kanal 2-s.
2007. aastal valis USA ajakiri Time „Dallase” saja läbi aegade parima USA telesarja hulka. Pärast kümneaastast pausi otsustati 2011. aastal sarja taas tootma hakata ning tänavu juulist naasis menusari eetrisse.
Tõnis Kahu, kultuurikriitik
