Tõnis Kahu: Vaadata tähti
Ehk siis esmalt pigem küsida, mis seob neid koomilisevõitu tegelasi, kes saates „Õhtusöök viiele” kaamera ees sellerit lõiguvad, näiteks Kim Kardashiani taolise globaal-wannabe’iga.
Ausad ja arukad tööinimesed vaatavad seda janti pealt ja esitavad tõepoolest ilmselgena tunduva küsimuse: kes nad on? Millega on need staarid oma positsiooni ära teeninud? Mida nad oskavad? Miks neist räägitakse ja miks lastakse neil rääkida? Aga see õiglane viha ei taba tegelikult asja tuuma. Staari nimelt ei saagi mõõta selle järgi, mida ta teeb ja kui hästi. See lihtsalt pole selle mõiste sisu tegelikult iial olnud. Sa võid muidugi olla hea kitarrist või tippkorvpallur või eriti ilus modell, kuid tegelikult mitte mingi mõõdetav tehniline oskus ei seleta sinu staaristaatust. Staar on unikaalne, mõõdupuudest kõrgemal.
Teisisõnu – staar on püramiid, nagu 16 aastat tagasi kirjutas Linnar Priimägi oma paaris artiklis. Teine neist lõpeb õpetliku osutusega filmile „Lady Hamilton”, kus nimikangelanna küsib hertsog Wellingtonilt, kas too on kuulus sellepärast, et võitis Napoleoni Waterloo lahingus, ning lisab pärast jaatavat vastust: „Aga Napoleon on kuulus, sest ta on Napoleon.” Ehk siis – Napoleon, 18.–19. sajandi Euroopa üks superstaare, säilitas oma ainulaadsuse ka pärast kaotust.
Staar niisiis ei ole võitja, turuliider või edetabelijuht. Kui me ta sel moel statistiliselt määratleme, lakkab ta olemast. Staar ei toimi tootlikkuse kaudu. Olla tootlik tähendab tegelikult orjameelsust – staar aga on pigem seotud kulutuse ja enesehävituse ideega. Staarimudelite eelkäija, romantiline geenius, ilmutas end maailmas mõistuse ja irratsionaalsuse piiril – maailmas, mis tegelikult ju talle ei allunud, vaid pigem valitses tema üle justkui paine ja paratamatus. Geenius oli teatav ohverdus ja mitmed hilisemad rokistaarid kordasid neidsamu rituaale hiljem uuesti.
Staar pole tootlik, kui arvata välja ehk üksainus asi – staar toodab, konstrueerib meie pilku. Ja kui me pole staaridega praegusel ajal rahul, siis pole mõtet uurida seda, kas nad midagi „päriselt” oskavad, vaid uurida meie pilku ennast. Uurida seda, kuidas me neid vaatame.
Too meie pilk aga on suuresti tehnoloogiline konstruktsioon – olgu selle näiteks suur plaan filmikunstis või siis mikrofoni kinni püütud häälenüansid. Tehnoloogia sekkumine on kaasa toonud erisuguseid järeldusi. Ühel juhul oli iga kinni püütud pisiasi näoilmes ja iga taaskõlanud hingetõmme vihje sellele, et staar polnud selles maailmas tervik, vaid fragment. Staari saime siis vaadata ikka vaid silmanurgast, ei kunagi otse silma sisse. Kõik ülejäänu on aimamine – unistus, fantaasia, pettekujutlus.
Kuid tehnoloogiat – ja tema kaudu meie pilku – võib suunata ka teist moodi käituma ja nii toimib see just täna. Meie unistuste maailm taasluuakse üha täpsemini kuni üksikasjadeni. Kõik meie fantaasiad vabastatakse teatraalsusest, kunstlikkusest ja liialdustest. Tehnoloogia toimib siin kui fassaadi eemaldamise viis. Ehk teisiti öeldes on uue staariloomise loogika aluseks realism. Igasugune romantiline udu peab kaduma – sa saad kätte kõik, mida ihaldad. Staarid peavad olema sellised, nagu asjad maailmas päriselt on – triviaalsed ja argised. See on tarbimise ja omamise loogika – meile on antud võimalused omada neid ja mitte enam vastupidi. Mitte staar ei valitse meid, mitte meie pole staariunelmatest seestunud ega käitu rumalalt nagu armunud. Ja tehnoloogilised leiutised teevad selle omamise aasta-aastalt üha kergemaks – ühestainsast hiireklõpsust piisab ja ta kuulub sulle. Digitaalne kood lubab kvantifitseerida mis tahes kujutisi ja helisid, panna neid ritta, süsteemi, lisada ja eemaldada.
Kliendil on alati õigus ja nõnda on meilgi õigus kõike teada – märgata vistrikke teleris eputajate näos, naerda välja nende riideid ja rumalat juttu. Nad on seal meie jaoks. Just sellepärast saab staaride lugu kogu aeg lugeda kui allakäigu lugu – staar on tänapäeval see, kellel lihtsalt peab olema räpaseid saladusi, kellel on midagi paljastada, ja me saame seda kõike näha kohe, kui soovime.
Meie aja keskne kultuuriline arhetüüp on minu jaoks laps Anderseni jutus „Kuninga uued rõivad” – too, kes hüüdis: „Aga tal ei ole ju midagi seljas.” Me oleme ise tarbijatena ära teeninud õiguse sellisele realismi kehtestavale pilgule ja me oleme selle üle uhked. „„Aga tal ei olegi midagi seljas!” hüüdis viimaks kogu rahvas. Keiser võpatas, sest ta teadis, et see on õige. Ent ta mõtles: „Rongkäik peab edasi minema!” ja ta astus veelgi uhkemalt ning kammerhärrad kandsid tema olematut sleppi.”
Selline ongi meie ajastu staarivaatlemise põhiskeem. Kuid kummaline on veel üks asi. Selle põlastava ja paljastava demokraatliku mudeli üks poolus on too paljastav künism, kuid teine on midagi justkui vastupidist. Me ehk ei usugi enam ühtegi iidolit, aga tahame neid samal ajal ometi tarvitada palju ja korraga. Ja siis paneme televiisori käima ja mängime üha uuesti seda üleoleku ja läbinägemise ja kõrvaleheitmise mängu.
