Scanpic

Kolm vastust terrorismi põhjuste kohta

Küsimusele terrorismi põhjustest on antud vastuseid kolmel erineval omavahel põimunud tasandil – ühiskondlikul, grupilisel ja isiklikul. Ühiskondliku vaatenurga puhul püütakse seletada agressiivsust ja hävituskäitumist ühiskondlike protsesside või tingimuste kaudu. Seisukohad ja uurimistulemused on siin vastuolulised. On väidetud, et harimatus ja ühiskondlik tõrjutus loob vägivaldse käitumise. Samas näiteks kaksiktornidesse põrutanud terroristid olid haritud inimesed. ISISe virtuaalvõimekus rajaneb asjatundjate abil.

Ühiskondlikul tasandil on probleemina välja toodud lääne kultuuri edukusele ja heaolule keskenduv väärtusvaakum. Võimetus määratleda eesmärke, tõe suhtelisus ja suurte narratiivide puudumine jätab inimesed segadusse. Äärmusideoloogia pakub illusoorseid, kuid samas lihtsaid ning köitvaid seletusi.

Teemaks on ka erinevate kultuuride erinevad väärtussüsteemid. Omal ajal indiaanlased ei saanud aru, kuidas saab maa olla kellegi oma. Valgel mehel seda probleemi polnud, tema lõi piiritikud maasse ja ajas teised oma maaks kuulutatu pealt minema. Meie arvame täna lihtsameelselt, et lääne väärtussüsteem on õigeim või isegi ainuvõimalik. Paljude jaoks on aga lääne hävitamine püha ülesanne.

Konfliktoloogias peetakse üheks pingete allikaks teise osapoole piire ületavat käitumist. Kui rikutakse üldtunnustatud või jumalikuks peetavaid norme, ei vääri normirikkuja ei austust, lugupidamist ega sageli ka mitte halastust. Ma ei tohi üldistada, kuid oma tuttavate moslemitega suheldes olen korduvalt kogenud lääne moraali ja kultuuri suhtes vaid kaastundlikku põlgust, kuna meie moraalsed ja usulised normid ei vasta nende standarditele.

Teiseks grupiline tasand, mille puhul hävituskäitumist seletatakse äärmusliikumistesse, -gruppidesse või - võrgustikesse kuulumise kaudu. Olulised tegurid siin on sügav kuuluvustunne, võimendunud vaenlasekujund, igavikulise tähendusega missiooni loomine, korrastatud maailmapilt, lihtsad ja selged seletused keerulistele nähtustele.

Grupikuuluvuse kaudu on seletatud ka tõsiasja, et paljud teise põlve emigrandid on äärmusideedele vastuvõtlikud. Samuti on just grupiline fanatism see, mis võib vallandada terrorikäitumise ka oma kodumaal.

Äärmusgrupi liige elab tegelikkusest eraldunud intensiivse pühendumise maailmas. Inimesed n-ö köetakse üles vaenlase vastu. See vaenlane on meie kõrval ja tuleb hävitada. Paralleelnähtena võib ajaloost nimetada näiteks Nõukogude Liidu julgeolekuorganite tegevust rahvavaenlaste likvideerimisel. Seda kõike tunnetatakse kui igavikulise ja üleva missiooni täitmist.

Kolmandaks isiksuslik tasand, mis püüab välja tuua terrorikäitumist soosivaid isiklikke tunnuseid. Terrorigrupi liikmete uurijad on jõudnud tõdemuseni, et tegemist ei ole psüühiliselt tasakaalutute, paranoiliste või vaimselt haigete inimestega. On huvitav, et paljud poliitiliste, usuliste ja militaarsete äärmusliikumiste uurijad väidavad, et põhimõtteliselt võib meist igaüks soodsate tingimuste kokkulangemisel saada mõne äärmusgrupi liikmeks.

Terrorikäitumise isiklikud põhjused

On tehtud katseid kirjeldada terroristi psühholoogilist portreed. Nähtuse mitmekesisust arvestades pole need kirjeldused kuigi veenvad. Samas on analüüsitud mitmeid psühholoogilisi protsesse, mis soosivad või isegi põhjustavad terrorikäitumist. Olulisemad nendest on empaatiavõime hääbumine, vaenlase asistamine, olulisusvajadus ja ohverdumisvajadus.

Empaatiavõime hääbumine tähendab loomuomase mõistmis- ja abistamisvõime pärssimist. Psühhopaatidel puudub empaatiavõime. Terrorikäitumise puhul on tegemist pigem valikulise hääbumisega. Näiteks koonduslaagri ohvitserid võisid olla armastavad lapsevanemad ja ontlikud seltskonnategelased. Seesugust valikulisust soosib ühiskondlik või grupiideoloogia, milles gruppi kuulujad on inimesed ja teised mitte.

Vaenlase asistamine on nähtus, mida võib kohata nii kaugele arenenud konfliktides kui ka terrorikäitumise puhul. See tähendab tunnetust, et teine osapool ei ole inimene või talle ei laiene üldinimlik suhtumine. Seesugune hoiak avaldub asistes metafoorides, nagu näiteks kõnts, saast, pask, jätis, valge liha… Niisugustele tegelastele ei laiene üldinimlik moraal, nendest vabanemine ja vabastamine on pigem heateod. Kui normaalse suhtlemise puhul vastab teine osapool küsimusele kes, siis asistatu vastab küsimusele mis.

Olulisusvajadus tähendab meie tungi olla keegi teiste silmis ja teha midagi ära. Terrorismi uurijad ütlevad, et isikliku läbikukkumise või ka tühisuse tunne on üks motivaatoreid äärmusliikumistega ühinemiseks. Kuuluvustunne, grupisisene jõu ja kuuluvuse kogemus loovad tegijatunde.
Soov olla keegi, leida ennast ja saavutada midagi on iseloomulik eriti teismelistele ja varasele täiskasvanueale. Seda peetaks ka põhjuseks, miks enamik terroriste on noored mehed. Hävitada tähendab olla tegija. Tegutsemise juurde kuulub ka närvikõdi ning seepärast peetakse seikluslikkust ja riski kogemist üheks terrorikäitumise motivaatoriks. Guardianist lugesin, et iga neljas prantslane vanuserühmast 18-24 suhtub ISISe tegevusse soosivalt?

Läbi psühholoogia ajaloo on vajaduste ja motiivide teema olnud oluline. Me otsime vastust küsimusele, mis paneb inimese käituma. Viimase aja aruteludes on kerkinud üles ohverdumisvajaduse teema. See tähendab sisemist tungi elada millegi suure nimel ja vajadusel ka ennast seetõttu ka ohverdada. Terrorismi puhul võib motivaatoriks olla idee ise surra ja teisi hävitada oma ideoloogia nimel.

Tegelikult pole terrorism midagi uut. Selle sõna tõi õhtumaisesse kõnepruuki Prantsuse revolutsioon, mille käigus hukati hinnanguliselt 40 000 oletatavat revolutsiooni vastast. Punaterror sai Oktoobrirevolutsiooni rakendusvahendiks. Tänapäeval võib hävitaja olla ühele terrorist, teisele vabadusvõitleja või patrioot. Küsimus miks ja kuidas on lihtsalt tapmine võimalik, jääb inimkonda saatma ilmselt kuni aegade lõpuni. Minu jaoks taandub see kõik küsimusele, miks inimesed on kurjad.

Kurb lohutus on, et psühholoogia pole agressiivsus põhjuste küsimusele suutnud piisava põhjalikkusega vastata. Kristlus õpetab, et kurjus on pattulangemise tulemus ja pääsemiseks on lunastust tarvis. Arvo Pärt on selle sõnastanud, et meelt on tarvis parandada.