Levinud arvamus on, et sotsiaalteadlaste üritus kukkus läbi. Kirjas seisis: “Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste. Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata.” Need read kõlbaksid samahästi iseloomustama ka praegust olukorda: poliitiline vastutus on jäänud paljalt sõnakõlksuks, rahva ja võimulolijate võõrandumine on veelgi süvenenud, laiematel strateegiatel ning põhjalikumal analüüsil põhinev poliitiline otsustamine on endiselt soovunelmaks...

Ometi oli sotsiaalteadlaste kirjal suur märgiline tähendus. Selle kirja mõju Eesti poliitilisele diskursusele ja parteimaastiku kujunemisele on raske alahinnata. Täpsemalt, just sotsiaalteadlaste kiri muutis poliitilise diskursuse tunduvalt ideoloogiakesksemaks, kui see oli olnud varem. Paljuski “Kahe Eesti” pöördumise tuules purjetas Eesti poliitikasse uus tegija, Res Publica, ning mõjutusi oli veelgi.

Sotsiaalteadlaste suurim teene seisnes selles, et nad tõid vasakpoolsuse vaikimisspiraalist välja. Pärast “Kahte Eestit” ei pea enam keegi silmi peast häbenema, kui julgeb öelda, et on vasakpoolne või sots. Veel 1990-ndatel tembeldas valitsev mõttemall pikemalt mõtlemata kõiki, kes julgesid viidata ülemineku kõrgele sotsiaalsele hinnale või kritiseerida neoliberalistlikku reformiagendat, “endisteks”, kes nostalgitsevad vanade aegade järele. Nüüd on aga jutt Eesti “kreenis olekust”, suurest sotsiaalsest ebavõrdsusest, sotsiaalsema ja inimkesksema mõtlemise vajalikkusest jms muutunud osaks meie igapäevasest poliitilisest sõnavarast.

Kas näiteks Mõõdukad oleksid julgenud oma nime sotsiaaldemokraatideks muuta, kui sotsiaalteadlaste kiri poleks selleks eelnevalt ühiskondlikku pinnast äestanud? Kas mäletate teravaid parem- ja vasaktiiva poliitikute vaidlusi Eesti võimalike tulevikusuundumuste ümber sügisel 2003? See sügis sai nimeks “Klassiviha sügis”, sest need vaidlused olid oma olemuselt puhtalt maailmavaatelised. Kas sedasorti diskussioonid oleks olnud mõeldavad näiteks aastal 1998?

Vasakpoolsus on tänapäeva Eestis “in”. Seda on mõistnud isegi paremerakonnad, kes on oma paduliberaalse retoorika suuresti kõrvale heitnud ja räägivad senisest hoopis enam pehmematest väärtustest, nagu perekond, lapsed jne. Jah, see kaldub küll rohkem konservatismi poole, kuid ometi on sellisel lähenemisel inimkesksem nägu kui 1990-ndate Eesti parempoolsusel. Ilma “Kahe Eesti” diskussioonita, millest koorus muu hulgas välja ka rahvuse püsimajäämise teema, poleks vanemapalk ja teised vastavad perepoliitilised meetmed tõenäoliselt poliitilisse agendasse jõudnudki. Demograafilisest kriisist oli ka varem räägitud, kuid poliitikuid see teema eriti ei huvitanud. Sotsiaalteadlaste jõuline pöördumine sundis ka parempoliitikuid sellele kuidagi vastama. Kuna sotsiaalse kihistumise teema tundus liiga ebamugav, pöörati pilk veidi neutraalsemasse suunda ja fookusse tõusiski rahvastikupoliitika.

Muutis poliitikat

Kokkuvõtlikult võib öelda, et 2001. aastast algas Eestis nihe neoliberaalselt reformipoliitikalt mõnevõrra vasakpoolsema, ümberjagavama poliitika suunas (vaadake näiteks praegust koalitsioonilepet). Ideoloogiad, mis seni olid olnud lihtsalt erakondade kaunistuseks mõeldud sildikesed, on saanud reaalsema sisu. Loomulikult peaks maailmavaateline dimensioon Eesti poliitikas veelgi tugevnema, kuid minu jaoks oli sotsiaalteadlaste pöördumine üks selle protsessi peamisi käivitajaid.

Ilmselt poleks “Kahe Eestita” meteoorina poliitareenile tõusnud ka Res Publicat, kelle hilisem läbikukkumise seisneski võimetuses neid ühiskondlikke ootusi realiseerida. Kuid hoolimata sellest meenutagem, millise raputuse Res Publica tulek Eesti poliitmaastikul tekitas: erakondade positsioonid, retoorika, rõhuasetused – kõik tegid läbi põhjaliku muutuse.

Kuigi sotsiaalteadlaste kiri muutis Eesti poliitika nägu üsna tuntavalt, oleme endiselt alles tee alguses. Möödunud reedel toimunud konverentsil “Kahest Eestist jätkusuutliku Eestini” arutasid poliitikud ja sotsiaalteadlased ühiselt Eesti tulevikusihte. Kurvaks tõdemuseks oli, et praegusel Eestil pole lihtsalt piisavalt võimet suuremates ja pikaajalisemas strateegiates kokku leppida ja neid realiseerida. Praegu oleme seisus, kus vähe sellest, et me ei suuda ületada lõhet kahe Eesti vahel – ma ei suuda luua selget ja kõigi osapoolte poolt aktsepteeritavat tulevikuvisiooni ka üheleainsale Eestile. Kas taas oleks vaja uut ühiskonda raputavat avalikku kirja? Vaevalt! Vaja oleks veidi vähem enesekesksust ja ülbust ning rohkem avaramat pilku ja usaldust.