Illustratsioon: Peeter Sepping .

Sageli kostab ambitsioonikaid väljaütlemisi, et meie ettevõtete tõelised võimalused on Hiina, India ja Kagu-Aasia turgudel.

Ülemaailmne majanduskriis pani Eesti ettevõtja vaatama avara pilguga eksportturgude poole. Buumiaastatel liialt sisetarbimisele suunatud väikesele majandusele oli see positiivne muutus. Samas ei ole tõenäoline, et eksootilised ja kauged turud saavad lähiajal Eesti majanduse kandvaks teljeks. Pigem toimub globaliseerumise asemel regionaliseerumine, mille tulemusena laienevad mõttelised piirid, mida tajume vahetult „oma koduturuna”.

Edu pole igavene

Balti riikide konkurents: kes on välisinvesteeringutele peamine „hea sadam”, pole sugugi vaibunud, vaid kogub hoogu juurde. Kõigil kolmel on ammu teada eelised: Leedul suurim turg, Lätil logistiline keskpunkt ja Eesti on teistest eespool nii majandusnäitajatelt kui -struktuurilt. Pärast liitumist eurotsooni ja OECD-ga valitseb Eestis meeleolu, et oleme end saatusekaaslastest piisavalt ette rebinud ja lätlaste-leedulaste enda mure on nüüd meile järgi jõuda. Iseasi kauaks seda edumaad jagub?

1990-ndatel oli Tallinna turismindus- ja teenindussektor lõunanaabritest selgelt ees. Meie teenussektorit tõukas siis arengule põhjanaabrite poodidesse jäetud margad ja nõudlikumad kliendid ja investorid Põhjalast, kes ei aktsepteerinud sovetlikku uimast teenindust. Tänaseks on see vahe ammu kadunud, pigem peab möönma Riia teenindajate usinamat suhtumist ning Vilniuse söögikohtade paremat hinna-kvaliteedi suhet.

Konkurents mõistagi jääb ja viib meid edasi, aga sellest olulisem on koostöö. Eestil on aeg haarata sisulise Balti koostöö initsiatiiv. Hetk on selleks soodne ja meie naabrite vaim on selleks rohkem valmis kui kunagi varem. On märgata, et meie lõunapoolsete üleaedsete buumiaegne kadedus ja jonn kõiges oma rida ja tarkust ajada, on enamjaolt asendunud siira huviga Eesti oskuste ja kogemuste vastu. Ikka ja jälle on imestatud, kuidas meil õnnestus eelarve tasakaalus hoida ja rahvusvaheliselt teistele eeskujuks olla.

Eesti Balti-poliitika puhul torkab silma heitlikkus ja avaliku diskussiooni puudumine. Samuti tõsiasi, et naabritega võiks olla rohkem riikide- ja valimisteüleseid kokkuleppeid, kus näitaksime üles siirast initsiatiivi. Koostöö sisulisi valdkondi on täna rohkem kui kunagi varem. Näiteks on pikalt ettevalmistatud Balti elektrituru ühildumist Põhjamaade elektrituruga. Seoses sellega lõimub Baltikumi majandusruum täiendavalt Põhjalaga. Pean silmas nii Eesti-Soome uut merealust ühenduskaablit kui ka analoogset projekti Leedu ja Rootsi vahel. Energeetika osas on suuri ühiseid asju veel ridamisi töös. Visaginase tuumajaama projektis peavad Balti riigid nüüd küll Poolata hakkama saama, kuid see peaks motiveerima kolme allesjäänud osapoolt veelgi tõsisemale koostööle. Lähiaja väljakutse saab olema ka Rail Balticu projekt. Õhus on teisigi tuumakaid koostöömõtteid. Näiteks idee Balti riikide ühisest ravimihangete süsteemist, kulusid kokkuhoidev infovahetust edendav ühiste saatkondade rajamine-majandamine välisriikides Põhjamaade eeskujul, kaitsealane koostöö ajalooliste vigade vältimiseks.

Üleoleku asemel eestvedu

Naabreid eest vedades aitame ka ennast. Kahtlemata lihtsustaks Eestile sarnaselt toimiva digitaalallkirja juurutamine Lätis ja Leedus meie ettevõtjate sealset tegevust ja arendaks Baltikumi ärikultuuri ja efektiivsust. Meie kogemuste lõunanaabrite juures rakendamine julgustaks ka suuremaid välisinvestoreid Baltimaid oma tulevikuplaanidesse kirjutama. Praegu on selleks kõigeks soodne aeg. Oleme naabritest küll mõnevõrra ees, ent jätkuvalt Eesti, mitte Šveits ega Singapur. Üleolev pole oma naabrite suhtes kunagi tark ega viisakas olla, eristumiseks on meil positsioone vähevõitu, eestvedamiseks aga piisavalt.

Tõnis Tamme, vandeadvokaat