Avaldumise tasemelt võib kriis olla isiklik, lähikondlik, ühiskondlik või ka globaalne. Üldisema taseme kriis mõjutab madalamaid tasemeid. Madalama taseme kriis üldisemaid mõjutada ei pruugi. See tähendab, et ilmasõda puudutab igat inimest, ühe inimese hingehäda (kui ta just ei ole suure riigi juht) maailma olukorda ei suuna.

See, kuidas me kriisi ajal käitume, oleneb mitmest asjaolust. Laias laastus on nendeks teguriteks kriisi algpõhjus, kriisikäitumise korrastatuse määr, kriisikäituja roll ja isikliku puudutatuse tase.

Looduslikke kriisi on kergem taluda

Põhjuse järgi on kriise võimalik jaotada inimtekkelisteks ja looduslikeks. Esimese kutsub esile inimene või inimesed, teine lihtsalt juhtub. Konkreetses olukorras ei pruugi piirid olla päris selged. Kui me räägime näiteks kliima soojenemisest või koroonaviirusest, siis on ilmselt mõlemal oma osa.

Üldiselt elavad inimesed inimtekkelisi kriise raskemalt üle kui looduslikke. Eriti rängalt mõjuvad kriisid, milles avaldub kurjus, õelus, pahatahtlikkus ja hoolimatus. Looduskatastroofid ei pane süüdlast otsima, vaid suunavad pigem üksteist aitama.

Kriisikäitumise korrastatuse määr tähendab inimeste informeeritust, kuidas kriisis käituda. Halvim, mis saab selles olukorras juhtuda, on peataolek ja paanika. See võib tekkida, kui kriis vallandub ootamatult või ühiskond ei suuda raskustega toime tulla.

Kriisis saab väga oluliseks kriisikommunikatsioon. See tähendab, et inimesi hoitakse toimuvaga kursis ja neile jagatakse asjakohaseid käitumisjuhiseid. Siin võib probleemiks saada nii info üleküllus kui ka selle nappus.

Info üleküllus tekib, kui tormilistest sündmustest pidevalt teatatakse, infotulv on mahukas ja muutlik. Ühelt poolt on pidev teavitus hädavajalik, teisalt inimesed väsivad teabest, ei suuda olulist ja ebaolulist eristada ning inimrühmad elavad erinevas infoväljas ja ajahorisondis.

Infonappus on segaduste ja kuulujuttude allikas. Kuulujutud tekivad, kui akuutsete sündmuste kohta ei ole piisavalt informatsiooni. Kuulduste levimise põhjus võib olla soov saada selgust, täita infoauk. Põhjus võib olla ka kuulduse levitajas, kellele tagab tema sõnum staatuse ja informeeritu oreooli.

Me vajame kriisis täpseid, selgeid, kättesaadavaid ja toetavaid sõnumeid. Oluline on seletus olukorra põhjuste kohta, teadlikkus asjade hetkeseisust, arengust ja oma vastutusest ning võimalikust panusest. Seepärast on selged juhised kasvõi info ülekülluse hinnaga hädavajalikud.

Kriisikäituja roll tähendab, et igas kriisis on nii üksikisikutel kui ka institutsioonidel oma kindel roll. Päästeametil, kiirabil, politseil, haridussüsteemil on selgepiiriline roll. Kriisiolukorras saab juhtide ülesandeks ennekõike orkestreerimine – isikute, üksuste ja institutsioonide koostoime korraldamine.

Kriisi ajal on meie igaühe jaoks oluline aru saada, kes kujunenud olukorras mida teeb ja mis on tema vastutus. Kriisi ajal võivad isetegevus, ülemäärane initsiatiiv või ka oma osa tegemata jätmine kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.

Süüdlase otsimine

Kriisi puhul võib oluliseks muutuda süüdlase rolli otsimine või selle täitmine. Süüdlase leidmise vahenditeks saavad sageli kuulujutud, vandenõuteooriad ja juhtide süüdistamine. Kui on olemas süüdlane, on kuidagi kergem. Kas ta ka tegelikult süüdi on, pole kahjuks niivõrd oluline.

See on võimalus anda oma panus mõistmise, distsipliini, vastustundliku käitumise ja lihtsalt inimliku hoolimise kaudu.

Isikliku puudutatuse määr väljendub ütlemises, et oma särk on ihule kõige lähemal. Need, kes on haavata saanud, suhtuvad sõjasse teisiti kui need, kes on lihtsalt lahinguväljal olnud. Need, kes on haiged, suhtuvad tervise hoidmisse tõsisemalt kui need, kes on siiani terved.

Kriis ei ole ainult olemasolevate vahendite ammendumine. Kriis on ka uute vahendite leidmise võimalus. See ei puuduta ainult professionaalseid vastuseid kriisi põhjuste või toimetulekuviiside kohta. See on võimalus anda oma panus mõistmise, distsipliini, vastutustundliku käitumise ja lihtsalt inimliku hoolimise kaudu.