Reuters

Suurt lahingut ootasid 1812. aastal mõlemad pooled. Vene-Prantsuse sõda vallandus kui Napoleon tungis Venemaale, et Vene armee võimalikult kiiresti purustada ja sundida Venemaad sõlmima Prantsusmaa nõudmistele vastavat rahulepingut. Piirile koondunud Vene väed aga hoidusid pealahingust ja taandusid tollase sõjaministri M. A. Barclay de Tolly – šoti päritolu Liivimaa mõisniku poja – eestvedamisel organiseeritult sisemaale. Vene väe taganemine tekitas ühiskonnas ja osalt ka kindralkonnas rahulolematust. Barclay de Tollyt kui „võõramaalast” süüdistati reetmises ja nõuti rahvusliku ülemjuhataja ametisse nimetamist.

1812. aasta augustis määraski keiser Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks Mihhail Kutuzovi, kes otsustas anda Napoleonile lahingu Moskvast 124 kilomeetri kaugusel – väikese Borodino küla lähistel.

Jõudude vahekord oli lahingu alguses venelaste kasuks: Kutuzovi käsutada oli 150 000 ja Napoleonil 134 000 meest. 7. septembri varahommikul prantslaste rünnakuga alanud lahing oli äge ja verine. Napoleoni surve oli kogu päeva tugev, kuid õhtuhämaruses sõjategevus vaibus ja Vene armee jäi purustamata.

Kutuzov kavatses järgmisel päeval Napoleonile uue lahingu anda, kuid saanud teada kaotuste ligikaudse suuruse, loobus sellest mõttest ja andis korralduse taganeda Moskvasse. Venelased kaotasid kuni 50 000 ja prantslased 35 000 meest.

Borodino lahing oli üks Napoleoni sõdade ajastu suuremaid. Muuseas, prantslaste endi jaoks ei ole see mitte Borodino lahing, vaid hoopis bataille de la Moskowa, s.t Moskva lahing (Moskva jõe järgi).

Kes võitis lahingu?

Borodino lahingu võitja puhul ei ole ajaloolased senini üksmeelel: lääne autorid eelistavad Napoleoni ja venelased tõstavad pjedestaalile Kutuzovi. Vahetult pärast lahingut teatasid Kutuzov ja Napoleon mõlemad oma võidust.

Hinnanult lahingu tulemusi rahvuslikke narratiive kõrvale jättes, tuleb tõdeda, et kumbki pool ei täitnud püstitatud eesmärke. Napoleoni peamine eesmärk – purustada pealahingus lõplikult Vene armee – jäi täitmata. Ka Kutuzovil ei õnnestunud Moskvat kaitsta. Võime öelda, et lahing lõppes viigiga.

Borodino lahinguta ei oleks sündinud ka 1812. aasta Isamaasõja kontseptsiooni, mis juurdus järk-järgult. Mitmed 1812. aasta sõja kaasaegsed kasutasid selle sündmuse tähistamiseks nimetust Isamaasõda, ent ametlikus kirjanduses see termin esialgu ei juurdunud. Sõja käsitlemine Isamaasõjana algas 1839. aastal ilmunud A. Mihhailovski-Danilevski „1812. aasta Isamaasõja kirjeldusest”, mis kirjutati Nikolai I otsesel korraldusel. Nõukogude ajalookirjanduses ei peetud seda sõda alguses Isamaasõjaks ja kui seda terminit kasutatigi, siis halvustavalt. See käsitlus valitses Nõukogude ajalookirjanduses 1930. aastate keskpaigani, kui Isamaasõja termin võeti uuesti kasutusele – tõenäoliselt Stalini enda nõudel. Termin sai taas üldkasutatavaks ja rakendati edukalt tollase ideoloogia teenistusse 1980. aastate teise pooleni välja.

Nõukogudeaegses ajalookirjanduses ületas Kutuzovi ülistamine igasugused piirid ega ole osalt vaibunud tänini. Kuid 1812. aasta suvel ei olnud Kutuzov ainukene ülemjuhatajakandidaat. Aleksander I Kutuzovit ei soosinud, nimetas teda „ühesilmaliseks satraabiks” ja pani ta ülemjuhatajaks vastava komitee soovitusel, keiser ise oleks tahtnud Vene armeele välismaist ülemjuhatajat.

Kutuzov ja de Tolly

Kuidas sai ajalookirjanduses Kutuzovist geniaalne ja Barclay de Tollyst andetu väejuht? Kutuzovi ülistamine sai alguse 1947. aastal, mil avaldati Stalini polkovnikule saadetud kiri, kus Stalin oli kategooriline: „Kutuzov kui väejuht oli vaieldamatult kaks pead Barclay de Tollyst kõrgemal.”

Uued tuuled 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja uurimisel hakkasid puhuma 1980. aastatel ning nüüdseks on ka Barclay de Tolly hea nimi enamasti rehabiliteeritud.

1812. aasta sõda ei ole tähtsusetu ka meie ajaloos. Tõsi, sõjasündmused otse Eesti alale ei kandunud, kuid sõja kaudne mõju oli üsna mitmetahuline. Tollase Vene impeeriumi Läänemere provintsides ei toimunud 1812. aastal põliskubermangudele omast patriotismi tõusu. Ent tuhandetel Eestist Vene armeesse võetud nekrutitel tuli käia „Punaparti pillutamas” ja pole kahtlust, et paljud neist sõdisid Borodino lahingus.

Eestis kõneldi veel 1930. aastatel, et pärast lahingut olevat Barclay de Tolly kutsunud Liivimaalt pärit sõdurid enda juurde. Teiste seas ka kümmekond eestlast, sealhulgas Pikk Hendrik Valgamaalt Jõgeveste valla Nähki talust. Napoleoni sõdade ajastu oli Vene armees teeninud baltisakslastele omamoodi kuldajastu. Nende osatähtsus Vene ohvitserkonnas oli märkimisväärne ja nad olid juhtival kohal ka Borodino lahinguväljal.

Suure Isamaasõja vend

1812. aasta Isamaasõda on Vene rahvuslikus narratiivis Suure Isamaasõja väikevend. Mõlema isamaasõja kontseptsiooni väljatöötaja ja rahva mällu istutaja on juba alates Aleksander I-st kuni tänapäevani olnud riik. Nende terminite ideoloogilisus ja riikliku propaganda teenitusse rakendatus pärsib aeg-ajalt Suure Isamaasõja teemade teaduslikku arutelu, ent pole takistuseks 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja uurimisel.

Seda tõendab äsja ilmunud kolmeköiteline põhjalik 1812. aasta sõjale ja sellele järgnenud Vene armee välismaa sõjakäikudele (1813–1815) pühendatud entsüklopeedia, mille on pannud kokku 158 autorit kümnest riigist, sealhulgas Eestist ja Lätist.