Tõsised küsimused puudutavad universumi ülesehitust, geneetilist koodi, rahvastikuarvu kasvu või kahanemist, kliima soojenemist, globaliseerumist ja muud sellist. Juba ammu ei tegele teadus küsimustega, millele ei saa anda objektiivset ja verifitseeritavat vastust. Kui vaadata raamatute paiknemist poelettidel, siis õnnega tegelevad raamatud asuvad teadusraamatutest üsna kaugel – müstika, new age’i ja eneseabiüllitiste riiulitel. Legitiimses akadeemilises diskursuses kohtab õnne probleemi harva, näiteks psühholoogid räägivad mõnikord õnnest kui teatavast psüühilisest seisundist ja sotsioloogid teinekord arvutavad, kui suur osa mingist inimgrupist väidab end olevat õnnelik.

Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks, kuid aegadel, mil teaduslikkuse kriteeriumiks ei olnud veel modernse loodusteaduse meetodid, oli õnn legitiimne akadeemiline teema.

Kas raha toob rumalale õnne?

Teoreetiline arutlemine õnne üle eristus religioossest õpetusest ja tänavatel õpetatavast elutarkusest juba Platoni loodud akadeemias ja tema õpilase Aristotelese rajatud lütseumis. Õnnest sai ühe filosoofilise alusdistsipliini – eetika – põhiküsimus. Aristotelese arvates ei olegi võimalik õnne teemat vältida, sest õnn on inimelu loomulik eesmärk. Soov õnnelik olla on inimesele sama loomupärane nagu taimele tung kasvada. Küsimus on nüüd selles, mida teha, et õnnelik olla.

Eetika väljakujunemise ajal, kaks ja pool tuhat aastat tagasi oli üldrahvalik vastus sellele küsimusele umbes samasugune nagu tänapäeval. Arvati, et inimese teevad õnnelikuks naudingud, mille annavad raha, tunnustus, tervis ja kehaline ilu. Järelikult ei olegi õnne küsimuses midagi mõtelda: saatus kas on või ei ole inimesele andnud ilu ja tervise. Inimese enda hooleks jääb kas raha teenida, et endale naudinguid osta, või siis mingil muul moel ühiskonna tähelepanu ja tunnustust pälvida. Igal juhul seisneb õnn soovide, ihade ja kirgede rahuldamises, olgu nende objektiks kas teised inimesed või ostetavad kaubad.

Platon paneb oma dialoogis “Euthydemos” Sokratese selliselt mõtlevatele linnakodanikele tõestama, et rikkusest, tervisest, ilust, heast asjadega varustatusest, lugupidamisest ja isegi eluaegsest vedamisest õnneks siiski ei piisa. Sokrates esitab lihtsa küsimuse: kas raha teeb ka siis inimese õnnelikuks, kui ta on nii rumal, et ei oska rahaga midagi peale hakata? – Loomulikult mitte. Kas sama ei kehti ka asjadega varustatuse, ilu, tervise, vedamise ja lugupidamise puhul? – Küllap vist. Ka neid asju tuleb osata õigesti kasutada, et õnnelik olla. Täiesti idiootse käitumise puhul hävitaks inimene nii oma ilu, tervise kui ka lugupidamise. Ka vedamisest tuleb osata kinni hakata. Järelikult, ütleb Sokrates, on õnneks vaja veel niisugust teadmist, mille abil kõik need suurepärased asjad inimese kasuks pöörata. Me oleme harjunud uskuma, et kui meil ainult oleks raha, küll me oskaksime siis sellega juba õnnelikud olla. Nii nagu Sokratese vestluskaaslased, ei pane me tähelegi, et me vaikimisi eeldame endas selle teadmise olemasolu, mis oskab rikkust, ilu, tervist ja soosingut õigesti ära kasutada.

Õnneks on vaja tarkust

Mis teadmine see niisugune on? Miks me eeldame, et meis on see teadmine olemas? Kui sotsioloogiliselt uurida rikkaid, terveid, ilusaid ja soositud inimesi, siis tuleb välja, et nad ei ole sugugi alati õnnelikud. Ometigi tahavad kõik ülejäänud kas või üleinimlike jõupingutuste hinnaga nendesarnaseks saada. Platon kutsub sellist teadmist, mida õnne jaoks vaja on, tarkuseks. Ta läheb isegi nii kaugele, et ütleb: kui see tarkus on olemas, siis pole raha, tervist, ilu ja soosingut enam vajagi. Tark saab õnnelikuks ka ilma nendeta, samal ajal kui nende asjade omanik ilma tarkuseta õnnelikuks ei saa. Stoikud viivad selle idee oma loogilise lõpuni, väites, et välistel oludel ei ole õnnega mingit pistmist, vaid see on leitav ainult inimese sisemuses teatava õige hingekorralduse ja maailmasse suhtumise korral. Õige hingekorraldus ja õige suhtumine maailmasse on stoikude järgi saavutatav tänu ühte erilist liiki teadmisele. Lugejale on vist juba selge, et see teadmine on filosoofide tagaotsitud sofia. Järelikult, kui keegi tahab õnnelik olla, tuleb tegeleda filosoofiaga.

See antiiksete filosoofide sugugi mitte tagasihoidlik järeldus jääb tooniandvaks kogu filosoofia ajaloos tänapäevani välja. Selleks, et õnnelik olla, tuleb midagi mõista, millestki aru saada ja midagi osata. Platoni õpilane Aristoteles väitis, et inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale on iseloomulik merd sõita ja noale on iseloomulik lõigata. Inimene peab saama teha seda, mis on talle loomupärane. Küsimus õnnest taandub järelikult küsimusele inimese eriomasest loomupärasusest: selleks, et hästi elada, on vaja teada, mis on inimesele iseloomulik. Teiste sõnadega, on vaja teada, milline on inimese loomus. Tarkus on järelikult enese tundmine.

Tundeid on raske mõista

Ennast tunda pole aga üldsegi nii lihtne. Lihtne on ära tunda oma nägu ja keha – peeglis või fotodel. Lihtne on mõista oma üksikuid soove ja tahtmisi. Enam-vähem mõistetavad on isegi need ühiskondlikud rollid, mida me paratamatult enamiku ajast täidame. Aga ka nende puhul on palju lihtsam mõista rollikohast maski kui seda, kes on selle maski taga. Samamoodi on palju lihtsam mõista inimese poolt kas või iseendale öeldud sõnu kui seda, kes või mis neid sõnu ütleb. Üsna raske on mõista oma tundeid.

“Tunne end!” on Euroopa üks vanemaid filosoofilisi õpetussõnu ja filosoofilisi probleeme. Ka tänapäeva filosoofid arvavad koos Sokratesega, et õnneks on vaja teadmist, ning ka nemad arvavad, et vähemalt osa sellest teadmisest peab olema teadmine iseendast. Tihtipeale esineb see küsimus niisuguses vormis: mida ma tegelikult tahan, kui ma ihaldan raha, ilu, tervist ja soosingut? Platonlik-kristlik vastus sellele küsimusele on tõdemus, et inimene igatseb taga seda kogemust, mis oli tema hingel enne sündimist, kui ta veel taevalikes sfäärides ringeldes ülikauni kosmose või Jumala palet vaadates ideaalses ekstaasis kümbles. Oma tegeliku mina tundmiseks tuleb selle traditsiooni järgi vabaneda materiaalsest korruptsioonist, mis kehalise eksistentsiga paratamatult kaasas käib.

Õnnepüüdlus kui neuroos

Kahekümnendal sajandil pole enamik filosoofe oma tõelise mina tundmiseks enam kehalisusest vabanemist soovitanud. On arvatud, et inimene polegi midagi muud kui oma sotsiaalsete rollide summa või teatavate käitumis- ja mõtlemisharjumuste kogum. Inimese loomust seletatakse mitte Jumala ega looduse, vaid kultuuri kaudu. Huvitav on selliste poststrukturalistlike psühhoanalüütikute nagu Lacan ja Žižek seisukoht. Nad leiavad, et inimese teadvustatud igatsus raha ja tunnustuse järele mitte ei asenda tema “tegelikku” igatsust millegi jumaliku järele, vaid need ihad varjavad inimese eest asjaolu, et inimeses tegelikult midagi fundamentaalset või olemuslikku ei olegi. Kui inimene enam midagi ei ihaldaks, siis ta samastuks eimiskiga – oma tegeliku puudumisega, ning, nagu Žižek väidab, ta isegi lakkaks olemast. Kõik inimese ihad on järelikult psüühilised häired, mille abil inimene petab end olevaks. Soov õnnelik olla on neuroos, millel põhineb kogu inimese teadlik elutegevus.

Olemegi ringiga Aristotelese juures tagasi. Inimene lihtsalt ei saa teisiti, kui tahab õnnelik olla, põhinegu see soov siis tema loomusel või psüühilisel hälbel. Aga enamasti on see iha oma eluga õnnestuda nii suur, et pole aega filosofeerida. Pealegi on niigi selge, mida teha tuleb, et õnnelik olla: tuleb tegeleda “tõsiste” eluliste probleemidega: kuidas raha teenida, kuidas valida eriala ja leida töö, mis inimese ühiskonnale vajalikuks teeks, ning kuidas ennast selle kõige juures veel vormis hoida...

Suveülikool on artiklisari, kus eri valdkondi uurivad teadlased kirjutavad, mida on nende valdkonnas uut ja huvitavat. Varem samas seerias ilmunud:

Jaan Sootak (13.7): Sünd ja surm kui kokkulepe

Martin Ehala (23.7): Kelle keel, selle voli