Toomas Alatalu 638 tapmiskatsest pääsenud Fidel Castro fenomenist ja USA lipust: millal Obama Kuubale läheb?
Ameerika president liigutab maailma poliitikat selge elegantsiga – Iraani tuumalepingu tegemine küll venis, kuid suhete normaliseerimine Kuubaga on selgelt ajagraafikus. Täna käis Havannas USA saatkonnale lippu heiskamas USA riigisekretär John Kerry, Kuuba välisminister Bruno Rodriguez tegi sama Washingtonis 20. juulil.
Riigisekretäri saatsid kaheksa kongressmeni ja ka kolm USA erumerejalaväelast, kes 3. jaanuaril 1961 tõmbasid samas hoones Maleconil (Havanna kaldapealne) alla USA lipu märkimaks suhete katkestamist kahe riigi vahel. Minevikku (ja ka Havanna tänast autoparki) meenutasid kolm vana Ameerika autot, k.a. Chevrolet Impala 1959.a. mudel. Suur auk suhetes on nüüd läbi, ent millal suhted taas reaalse ja toimiva sisu saavad, ei oska täna keegi öelda.
Põhjus lihtne – nii nagu Iraani tuumalepingule, on ka Kuubaga, täpsemalt selle tänase juhtkonnaga suhtlemise vastu USA vabariiklik partei, kelle võimul olles ju katkestatigi suhted Kuubaga ja kelle presidendid on aastakümneid lähtunud sellest, et esmalt kadugu vennad Castrod areenilt.
USA luureteenistused ja Kuuba emigrandid on vähemalt 638 korda üritanud Fidel Castrot tappa, ent mees toimetab tänagi aktiivselt - eile tähistas ta oma 89. sünnipäeva ja kostitas avalikkust sel puhul pika artikliga, milles tuletati meelde USA kohustusi maksta kompensatsiooni Kuubale embargo kehtestamisega tekitatud kahjude eest. Ameeriklased omakorda on ka juba ammu koostanud nõuded revolutsiooni algaastatel 1959-62 natsionaliseeritud omandi kompenseerimiseks, nii et pooltel on, mida klaarida.
Seda kindlasti teises järjekorras, sest esmalt peetakse silmas lennuliikluse taasavamist (praamiliiklus läks lahti mais), seejärel majandusliku koostöö ja kaubavahetuse taastamist. See kõik sõltub USA kongressist, kes omal ajal kehtestas majandusembargo ja peab järelikult selle ka lõpetama. Paraku käib juba 2016.a. presidendivalimiskampaania ja raske uskuda, et Kongressis ülekaalu omavad vabariiklased aitaksid demokraatidel hääli saada nende välispoliitikat toetades.
Ajalooliselt kujunes nii, et USAsse pagenud Kuuba emigrandid on siiani toetust saanud pigem vabariiklastelt ja kuna sidemed kahe riigi vahel taastati üle Kuuba emigrantide ja dissidentide peade, siis on vastaliste argumendid lihtsad – muutunud on vaid see, et nüüd ka Obama ignoreerib meid! Sestap oligi Kerry visiit planeeritud 6-tunniliseks ja nägi lipuheiskamise tseremoonia, pressikonverentsi pidamise, kirikupeaga kohtumise, suursaadiku residentsi avamise kõrval ette vaid jalutuskäiku Havanna vanalinna., kus asuvad kuulsad baarid ja El Capitolio, USA kongressi hoonet meenutav 1926-29.a. ehitatud kohalik parlamendihoone.
Nagu teada, kuulutasid vennad Castrod aprillis 1961 vahetult enne USA toetatud invasiooni purustamist end NSVL juhitud sotsialismileeri kuuluvaks ja sealtpeale on Kuubat peetud Moskva käepikenduseks Ameerika kõhu all. Tegelik semmimine algas märksa varem ja viidatud USA jäljendamine jäi silma ka Kremlis. Igal juhul määrati NSVL suursaadik Washingtonis 1941-43 Maksim Litvinov, - kelle ajal sai teoks USA-NSVL teise maailmasõja aegne liitlus -, 1943.a. ühtlasi suursaadikuks Kuubale ja ta käis seal avamas NSVL saatkonda. Ka Litvinovi järglane Andrei Gromõko oli „suursaadikuks USAs ja Kuubal“, ehkki ei jõudnud saarele kordagi. Küll aga käis teise maailmasõja ajal Guantanamo sadamas Nõukogude allveelaev ja ka eelmine (enne Kerryt!) USA riigisekretär jõudis Havannasse sõja ajal – märtsis 1945.
See kõik on seletatav Moskva hea propagandatööga niigi tugevas vasakkaldes oleva Kuuba poliitelus ja saareriigi juhtide usinusega aimata ette suure poliitika kulgemist ning punktide teenimist siit ja sealt. Igal juhul pidas USA poliitkat teraselt jälginud Kuuba president (1940-44) Batista pärast Stalingradi lahingut vajalikuks kutsuda valitsusse kommunistid – samm, mida sõjajärgselt korrati (kui see oli lubatud USA külje all, siis ...!) tervelt seitsmeteistkümnes Euroopa ja Ladina-Ameerika riigis! (Kuuba nn. vana kompartei toetas 1952.a. riigipöördega võimule tulnud Batistat isegi 1958.a.!).
Moskvaga ühenduses mainiks siinkohal veel seda, et mullu juulis tühistas president Putin Kuuba tohutu võlgnevuse (32 miljardit dollarit), mis nii või teisiti avas tee Rooma paavsti vahendusel toimunud kõnelustele Obama ja Raul Castro juhitud valitsuste vahel. Mõistagi tervitas Kreml Obama ja Rauli 17. detsembri 2014 algatust suhete normaliseerimiseks, ent tänastel uudisteribadel torkas silma ka Venemaa natsionalistide mõju all olevas regnum.ru-s avaldatud „Kuuba ajakirjaniku Rodrigo M.“ küsimus – miks Venemaa ei anna täna avalikult teada oma „rahvuslikest huvidest Kuubal“? Eks ole – tuttav terminoloogia!
USA president Obama ise on ametlikult 16-päevasel puhkusel, mille ajal on lubanud läbi lugeda kuus raamatut. Tänasest eelmine kõva sõnum Kuuba asjus aga tuli 1. augustil, kui Valget Majast anti teada, et Obama kaalub Kuuba külastamise võimalust niipea, kui seal on näha olukorra paranemist inimõiguste osas. Teade, mida tänagi tasub üle korrata.
