Toomas Alatalu analüüs: Putin „paitas" Niinistöd ajakirjanike ees
6. juunil teatati Kremlist, et Putin siiski teeb vastukülaskäigu Soome ja pärast kolme aastast pausi sai see 1. juulil teoks. Putinit saatis tema administratsiooni ülem Sergei Ivanov (kes on ka üksi Soomes käinud), samuti majandus- ja keskkonnaministrid. Ehk siis toimus ka kahepoolse koostööalane kohtumine.
Märtsikuisele Moskva reisile järgnes Niinistö sõit Valgesse Majja, kuhu Soome president sai kutse pärast 14-aastast pausi. Tegu oli küll Põhjamaade liidrite - mujalt peaministrid - ühiskäiguga ametist lahkuva president Obama kutsel, ent filmikaadrid kinnitasid, et viie nimel kõneles Niinistö. Ehk siis mees, kes just oli käinud Moskvas. Ajalugu kordub nüüdki, sest Niinistö kasutas Putini kohalolu selleks, et üle öelda - on kohal NATO tippkohtumisel Varssavis, kus mõistagi ajab juttu ka Obamaga.
Putini kinnitus minekust Soome elik - tegu on ikka kahepoolse huvi ja mitte ühepoolse agarusega -, andis Niinistöle selgelt juurde enesekindlust. Ebamääraste vastuste asemel esitas ta „Dagens Nyheteris" (17.06) juba terve doktriin „See on töö, mis tuleb ära teha", milles kinnitas USA huvi antud kontakti vastu (mis ei ole samas ainuke Lääne kontakt Kremliga!), ütles, et sellel edastavatest signaalidest on omakorda huvitatud venelased. Selge see, et jätkuva kriisi tingimustes regulaarselt kokkusaavad kaks presidenti kõnelevad pikalt paljudel mureteemadel, mis tähendab ka enda veendumuste suuremat avamist teineteisele. Pealegi on seis Ida-Ukrainas pikalt muutumatu, nagu seda on ka NATO-Venemaa suhted, hirmud on vastastikkused ehk Niinistö Kultarantas pressikonverentsil öeldud sõnu kasutades - „on tekkinud suletud ringid", millest väljatuleku üle tuleb mõelda ja siis tegutseda.
Niinistö ise on üritanud kaasa aidata Ukraina kriisi lahendamisele ja ta pidas kohtumise eel telefonikõne ka Ukraina presidendi Poroshenkoga. Seda mainis ta pressikonverentsilgi lisaks märguandele, et Ukrainast räägiti palju. Ent n.ö. võidu Läänemere julgeolekuga ohtudega, mille põhjal pakkus Niinistö esimeseks võimalikuks sammuks usalduse taastamisel selle, et sõjalennukitel peaksid transponderid olema sisse lülitatud. Putin lubaski vastava ettepaneku tõstatamist Varssavi tippkohtumisele järgneval Vene-NATO komitee istungil. Eks näis - kas Kultarantast tuligi kulda väärt idee!
Putini tulekut Soome saatis mõistagi paras poleemika ja arusaadavalt polnud vene ja soome ajakirjanike küsimused mitte päris tavalised. Esimesed lubasid endale (peremehelt omandatud stiilis) väidet - kas tahate vene turgu täielikult kaotada? Teised püüdsid iga hinna eest selgemaks saada, miks Venemaa nii käitub ehk siis hirmutab teisi? Mõistagi oli sellega pinge ja ka vastuste selgus tagatud. Putini tiraadid ei jätnud kahtlustki, et ta oleks oma õigustuskonstruktsioone muutnud - tema ei teinud Ukrainas midagi, Venemaa viis väed Soome piirist 1500 km kaugusele, ent kohale tulid NATO väed. Teist korda samast rääkides jõudis Putin tõelise kalambuurini, kui viidates oma „soomlasest sõbrale"(? - märge, et tal on teine autoriteet Soomes veel!?) küsis - kas te tõesti tahate, et NATO sõdiks meiega „viimase soome sõdurini". Putin taaskordas väidet, et raketitõrjesüsteem on algusest peale olnud pettus ja juba kolmandat korda kõlas jutt, kuidas ühtesid tiibrakette saab asendada teistega. Venemaa vastased sanktsioonid aga olla kehtestatud USA survel ja järgnes ironiseerimine Soome distsiplineerituse üle. Kui mõned nädalad tagasi toimunud Peterburi foorumil pidas Itaalia peaminister Renzi vajalikuks Putinile vastata, et vastava otsuse tegid Euroopa riigid ise, siis nüüd kinnitas ka Niinistö, et Soome võttis osa sanktsioonide kehtestamise otsuse tegemisest. See „täpne sõnum" kõlas vastusena Putini bravuurikale vihjele, et sanktsioonide kehtestamise vältimiseks tuleks kasutada Suurbritannia eeskuju. Eelnevalt oli Putin rääkinud sellestki, kuidas Soome ettevõtted on n.ö. lokaliseerinud oma tegevuse Venemaal - „Valio", kes varem vedas 90% oma toodangust sisse, tootvat nüüd sama palju Venemaal.
