Mul on olnud võimalus käia aastakümneid hiljem samades paikades ja näha vahepealseid muutusi, ent Berliinis annab kohe otsida müüri jälgi – ehkki selle pikkuseks oli olnud 43 kilomeetriti! Ei sattunudki peale! Ju siis oli viha selle võõrvõimu asiaatliku sünnitise, rahvuse normaalse arengu tagasi paisanud ja seda aastakümneid pärssinud moodustise vastu nii suur, et ta tehti täiesti maatasa (jättes siiski üksikud kohad mineviku meenutusena turistidele vaatamiseks).

Berliini müüri ehitamist tollaste rahvusvaheliste suhete konteksti pannes oli jõudude vahekord Euroopas siis paraku NSVL kasuks (Euroopa-väliste sündmustega hõivatud Lääne hambutu käitumine 1956.a. Ungari ülestõusu päevil, edu kontinentidevahelises raketinduses + Juri Gagarini kosmoselend 12. aprillil 1961). Pärast USA toetatud palgasõdurite sissetungi läbikukkumist Kuubal otsustas toonane bravuurne Nõukogude juht Nikita Hruštšov lihtsalt n.ö. edu arendada ja küpseski idee Lääne-Berliin muust maailmast müüriga eraldada. Ühest ja lõplikult usutavat versiooni sellest, miks just müüri (tegelikult okastraataed + müür) kasuks (vangilaagrite ehitamise kogemus, Hiina müüri mõju elik müür idas ja müür läänes jne.) otsustati, pole. Samas oli ettevõtmine niivõrd eriskummaline, et toimuvat üritati mitte kirjeldada Nõukogude Liidu enda elanikele ja otsiti pikalt sobivaid propaganda termineid. Erinevalt Moskvast tuli Saksa DV marionettidel siiski oma rahvaga rääkida ja nende sõnul oli tegu Antifashistliku müüriga (Antifaschistischer Schutzwall), termin, mida pruugiti kuniks kaks Saksa riiki hakkasid omavahel suhtlema.

Enne järgneva lugemise juure asumist tuletaksin esmalt kõigile meelde, et Põhja-Eesti hakkas Soome televisiooni nägema 1965-66.a. ehk siis meil ikkagi tekkis varsti ettekujutus Berliini müürist. Kuidas aga haritud (!) NSVL kodanikele teistes liiduvabariikides toona oma juhtide tegevust selgitati, sellest annavad hea pildi Suure Nõukogude Entsüklopeedia aastaraamatud (millede ilmumisaasta tähendab, et kirjas on eelmise aasta sündmused).

Toonasest ajaloo mõistmisest „kuuendikul planeedil“ niipalju, et aastani 1958 lähtus Nõukogude juhtkonna ja loomulikult ka ajaloolaste ametlik-propagandistlik seisukoht sellest, et Saksamaa puhul on tegemist ühe riigiga, mis on ajutiselt jagunenud kaheks. Ježegodnik (aastaraamat) 1959 toob esmakordselt märksõna „Germania“ all täpsustuse – „vt. Saksa Demokraatlik Vabariik ja Saksa Föderatiivvabariik“ ning teineteise järel tuuakse kaks eraldi artiklit. Sealjuures on esimese sees ja joone all väike neljarealine täpsustus „SDV territooriumil asub Lääne-Berliin“ selle suuruse ja elanike arvu toomisega. Jezegodnik 1962 teatab artiklis „Saksa DV“ (lk.242): „Oma riiklike huvide ja teiste sotsialismimaade julgeolekuhuvide tagamise eesmärgil ja tegemaks lõppu Lääne-Berliinist tulevale õõnestustegevusele, rakendas SDV valitsus alates 13. augustist mitmeid abinõusid, et kehtestada Lääne-Berliini piiril efektiivne kontroll.“ Ja kõik ehk ei mingit müüri! Tagatipuks ei kohta seda või sinnapoolset sõnapaari „Berliini müür“ sovetiriigi antud esinduslikumas akadeemilises väljaandes kordagi kuni NSVL ärakadumiseni!

Jätkuvalt joone all esitatud kirbukirjas tekst „Lääne-Berliin“ sai Je-1964 juurde veel neli rida (olemas ka parteid ja toimuvad valimised) ja Je-1966 veel kaks rida (seal toimus Bundestagi istung). Ježegodnik 1967 on Saksa DV artikli alguses lõpuks ometi märge, et infot „endast iseseisvat poliitilist üksust kujutava Lääne-Berliini“ kohta vt. lk. 259 ehk siis artikli „Saksa DV“ lõppu on sünnitatud uus, väikses kirjas alajaotus „Lääne-Berliin“, milles juba piisavalt teavet, k.a. teated, et tuntud NSVL muusikud E.Gilels, D. Oistrahh jt. esinesid Lääne-Berliini festivalil.

Siinkohal vajab täpsustamist, et antud muutus kajastas Nõukogude juhtkonna uut manöövrit – riike Saksamaa pinnal olla mitte kaks, vaid koguni kolm ehk siis Lääne-Berliin ongi see kolmas. Sellest johtuvalt oli Je-1971s „Lääne-Berliin“ tõstetud „Saksa DV“ sabast omaette artikliks algustähe järgi (Zapadnõi Berlin) ja Lääne-Berliin ise kuulutati „eriliseks poliitiliseks moodustiseks“.

Antud „kolme Saksamaa kontseptsioon“ püsis Nõukogude võimu lõpuni ja sama hämmastav on tänagi lugeda toonaste akadeemikute (kelledest mõned on praegugi Kremli teenistuses!) selgitusi Berliini müüri langemisest 9. novembril 1989. Teen selgi kohal hoiatuse lugejale – ära unusta, et tegu oli perestroika ja avalikustamise tippajaga! Ent - Ježegodnik 1990 artiklist „Saksa DV“ ei saanud üle keskmise haritud Nõukogude inimene tagantjärgigi mingit ettekujutust, sest anti teada (lk 244), et „pärast Saksa LV ja Lääne-Berliini piiri faktilist avamist (novembris) algas Bonni sekkumine Saksa DV siseasjadesse, sealjuures sekkumine 1990.a. valimiskampaaniasse“. Natuke rohkem ja konkreetsemalt on murrangulise ajaloosündmuse kohta öeldud Je-1990 artiklis „Lääne-Berliin“ (lk. 258): „Saksa DV valitsuse otsusel lihtsustati alates 9. novembrist Lääne-Berliini külastamise korda Saksa DV kodanikele, aga samuti ka vastassuunaliste reiside korraldamist. Nendel eesmärkidel avati uued kontrolli-läbilaskepunktid, sealh. Brandeburgi väravate juures.

Tühistati viisarežiim ja kohustuslik rahavahetus.“ Nii et kui lähtuda kõikides raamatukogudes toona ja Venemaal kindlasti tänagi ilutsenud ja ilutsevatest Ježegodnikutest, siis Berliini müüri ei ehitatudki ega ka ei lõhutud. Algul olid lihtsalt mingid „abinõud“ ja lõpus „liikumise lihtsustamine.“

Toodu kajastab küllalt hästi Nõukogude ametliku ajalooteaduse taset surivoodil. Paraku pole sellele veel punkti pandud, sest, - nagu viidatud – mõned teenivad võimu tänagi edasi.

Karm tõde on selles, et tegelikkust objektiivselt kajastavat ajalugu saab kirjutada vaid demokraatlikus ühiskonnas, kuhu Venemaa paraku veel jõudnud pole. Nii või teisiti kajastab seda ka naaberiigi presidendi pidev suuniste jagamine ajaloolastele, asi, millega riigijuhid enamikes riikides juba ammu ei tegele.