Dilma Rousseff Scanpix

Veelgi populaarsem oli tema mentor ja eelmine Brasiilia president (1.01.2003 – 1.01.2011) Luiz Inacio Lula da Silva, keda mõjukas USA ajakiri Time arvas 2010. aasta maailma 100 mõjukama isiku hulka, rääkimata Financial Times’i ja hispaania/portugalikeelsete keskuste hindamistabelitest.

Kuna Dilma Rousseff oli 2005-2010 presidendi kantseleiülem, siis mõistagi langes temalegi midagi peremehe oreoolist. Tagantjärgi võib öelda, et see sära jagamine ja just vastastikune seotus tegigi mõlemale karuteene. Praegune kriis küpses Brasiilias pikalt, ent murdepunkt on teada – selle aasta 17. märts, kui Rousseff otsustas korruptsioonisüüdistuse saanud ekspresidendi, kelle elupaik oli just läbi otsitud ja mees korraks ka kinni peetud, päästa sel moel, et nimetas ta oma kantseleiülemaks. Seega kohtuliku jälitamise mõttes puutumatule ametikohale. Paraku ei näinud proua ette, et juba järgmisel päeval leidub kohtunik, kes selle otsuse tühistab ja kuigi sellele esitati protest, lõpetas antud kohtukäimise Rousseffi enda tagandamine ja kogu tema meeskonna laialisaatmine.

Täpsustagem nüüd seisu, kus kõik toimus. 2002. aastal võitis Brasiilia presidendivalimised Töötajate partei asutaja ja juht Lula da Silva, võideti ka 2006., 2010. ja 2014. aasta valimised ning kuna Brasiilia on kontinendi suurim riik, siis muutus ta koheselt olulisimaks lüliks Kesk- ja Lõuna-Ameerika vasakpoolsete valitsemisalas (10-15 riiki 1990ndatest peale). Lula da Silva tegi enamatki – 2006. aastal astus ta Putini pakutud rühmitusse BRIC (Bresil, Russia, India, China), millest Lõuna-Aafrika lisandumisega sai BRICS ja mis on praegugi üks kahest riikide grupist (teine Shanghai koostööorganisatsioon), mida Putin enda poliitika toetajatena alati, k,a. viimane esinemine - mainib.

Ainult, et see lonkab – algust tegi Lõuna-Aafrika, kuid sealne president veel püsib, samas kui Rousseff langes. Tõenäoliselt on Brasiilia uueks presidendiks tõusnud parempoolne Michel Temer kohal septembris Goas (India) toimuval BRICSi tippkohtumisel, ent tema pidevat seismist Putini ja Xi Jipingi kõrval on raske loota. Rääkimata sellest, et Rousseffi erilobby - vasakpoolse Argentina liitumine BRICSiga on nüüd null pärast sealse presidendipartei ootamatut valimiskaotust mullu novembris. Nagu teada, järgnes sellele kohe vasakpoolsete kaotus Venezuela parlamendivalimistel, kus kaks kolmandikku kohtadest võitnud parempoolsed samuti üritavad praegu vasakpoolse presidendi mahavõtmist.

Kirjeldatud arengud võiks kokku võtta nii – 20-25 aastat tagasi said Ladina-Ameerika vasakpoolsed kätte valimiste legaalsel teel võitmise kunsti, viimase aasta-poolteise jooksul on aga parempoolsed näidanud, et valdavad täielikult valitud isikute juriidiliste protseduuridega mahavõtmise kunsti! Kuuba ja Venezuela liidrid kuulutasid Brasiilias toimunu riigipöördeks, ent see ei muuda toimunut.

Teine järeldus – liitlaste lüüasaamine Argentina ja Venezuela valimistel ning eriti Rousseffi tagandamine on tohutu tagasilöök Putinile, sest lootused kasutada Ladina-Ameerikat kaubavahetuseks ja poliitilise platvormina USA-Euroopa vastu olid suured.

Samas on olümpiamängudeks valmistuva Brasiilia näopilt täna piisavalt inetu. Temer valiti küll n-ö Rousseffi paarilisena asepresidendiks, ent veel 5. aprillil algatas ülemkohus temagi vastu impeachmenti protseduuri. Kui Temer tegi reedel teatavaks oma „rahvusliku päästevalitsuse“ koosseisu, ei jätnud ükski infokanal enda teada fakti, et viis uut ministrit käivad kohtu vahet - korruptsioonisüüdistused. 2014. aastal koos presidendiga valitud parlamendi alamkojas on 513 saadikut, neist 150-160-l on korruptsioonisüüdistused. Olümpiariik on ka korruptantide riik! Pole ime, et niipea kui kogu see jama Lula ja Rousseffi algas, selgitati kiirelt välja, et Rousseffi olla raske asendada – Temeri toimikut sai juba mainitud. Rousseffi verivaenlane, alamkoja spiiker Eduardo Cunha ehk siis võimupärija nr.3 aga kaotas oma koha 5. mail ja ikka korruptsioonisüüdistusega. Kuna uus spiiker on ajutine, siis oleks alles neljas presidendikoha saaja ehk senati esimees Renan Calheiros n-ö kõlbulik, ent tal pole seda 54 miljonit häält, mille kogus Rousseffi-Temeri tiim. Eks näis, kuidas asjad lahenevad.

Ühes ollakse enamvähem päri - asi poleks läinud poliitikute tagandamiseni olümpiamängude eel, kui märtsis poleks 19-ks aastaks vangi mõistetud Brasiilia ja ühtlasi ka Lõuna-Ameerika suurima ehitusfirma omanik Marcelo Odebrecht. Ikka Lava Jato ehk autopesu asjus. Täpsemalt öeldes on seal kaks protsessi - 2008. aastal alanud riikliku naftakompanii Petrobrasi tulude kõrvale kantimine, sealhulgas valitseva partei kontodele. Lisaks presidendi kantseleiülema ametile oli Dilma Rousseff 2005-2010 ka Petrobrasi direktorite nõukogu esimees ja tema väited, et polnud neist rahaülekannetest teadlik, mõjuvad väheusutavalt. Teiseks probleemiks on altkäemaksud olümpiaobjektide ehitamisega seotud altkäemaksud, millised Odebrechti puhul leidsid tuvastamist 30 miljoni dollari ulatuses. Juunis 2015 mees arreteeriti ja just siis sai ka uue hoo sisse Petrobrasi uurimine ning nii läks – üks otsus enne, teine kohe selle järel.

Veel märtsi lõpul oli Rousseff kindel pääsemises, sest teda süüdistatakse oma parteile raha „tegemises“, samas kui tema koha ihkajad on kõik vahele jäänud isikliku rikastumisega. Sellest ka lootus, et et tema koalitsiooni saadikud teda vastasleerile ei ohverda. Sündmused kulmineerusid hääletusega 17. aprillil alamkojas, kus presidenti päästnuks tulemus 341 häält poolt. Tegu oli nimelise hääletusega, saadikud astusid hanereas mikrofoni juurde, teatasid oma otsuse ja võisid lisada ka kommentaari. Kohe alguses hakkas kõik viltu vedama, sest ühel hetkel pühendati kaks häält diktatuuriaegsele kaitsepolitsei ülemale, tuntud julmurile, kes oli ka noort linnageriljat (-partisani) Dilmat piinanud. Sellest sai kõikelubatavuse signaal ja kui oli koos juba 342 häält, lõid kõik instinktid välja. Näotu etendus lõppes seisul +367-137=7. Senat kinnitas antud tulemuse 55:22. Võimatuna tundunu sai ikkagi teoks.

Tagantjärgi toimunut analüüsides on juhitud tähelepanu sellele, et Töötajate partei oli 14 aastat võimul ja võimulpüsimine oli saanud omaette eesmärgiks. Sündmuste kulg kinnitas, et Lula jt. parteijuhid, kes ise olid pärit kõige vasemate hulgast (Dilmat võib pidada keskklassi esindajaks), omandasid riigipiruka juurde pääsedes kiirelt sealt mati võtmise. Kes sellega kaasa ei läinud, tõrjuti kõrvale ja asendati traditsioonilise aristokraatia esindajatega (Temer jt.). Parteide ladvikutele (nii Rousseffi kui ka mitu opositsiooniblokki on tegelikult parteide summad – ühtekokku on parlamendis esindatud 28 erakonda) pidanuks hoiatuseks olema igipõliste parlamendis istujate massiline läbikukkumine 2014. aasta valimistel – tänases alamkojas on 198 esmavalitut. Ilmselt just nemad tegidki otsustava valiku – paljud lihtsalt polnud veel sukeldunud süsteemi, kus kõik maksid kõigile ja kehtis ringkäendus.

Teinegi mõtlemapanev järeldus – nagu varem Argentinas, nii ei pidanud ka Brasiilias paika eelnevad küsitlused. 2014. aasta presidendivalimistel lubati kaks kuud jutti finaali kandidaati, kes jäi lõpuks selgelt kolmandaks. 17. aprilli eel kinnitati, et impeachmenti toetuse laeks jääb 290-300 häält. Elik – möödapanek 80 häälega! Niisuguste teadmistega on tõesti raske poliitikat teha.

Jääb vaid üle loota, et ühtede kaotusekibedus ja teiste ärategemiserõõm ei vajuta oma pitserit augustis toimuvatele Rio olümpiamängudele.