Rõhutasin sedagi, et tegu on suurriigi ja suure rahvaga – see tõsteti ka nagu pealkirjaks – keda ju ei ole sünnis niimoodi õpetada. Ilmselt just see reageering töötaski, sest referendumist osavõtt on rabavalt kõrge – 72%. Hommikune vihma jutt jättis mulje, et tulijaid napib, tegelikkus kujunes vastupidiseks ja jääb mulje, et hääletamist jälginud välisajakirjanikud seda aktiivsust eriti ei hoomanud.

Tuletaks meelde, et 2014. aasta Europarlamendi valimistel osales 35,6% (UKIP kogus 4,4 miljonit häält), mais 2015 toimunud alamkoja valimistel osales 66,3% (pluss 1,5% eelmiste valimistega võrreldes ehk mass oli juba liikvele läinud, kuid UKIP sai 3,8 miljonit häält). Seda, et osalus võib jõuda 72%ni ja n.ö. uustulnukate hääled võivad just nii – enamvähem võrdselt jaguneda, ei osanud keegi ette näha.

Üldse tuleb tunnistada seda, et valimissotsioloogid ei suuda inimesi adekvaatselt küsitleda, sest möödapanekud on tohutud. Olen korduvalt kirjutanud, et Rumeenia presidendivalimistel novembris 2014 pani 19 küsitlusfirmat 20st mööda ja kardinaalselt. See oli alles algus – järgmisel aastal algasid eksimused, mis olid seotud uute, senisele establishmendile vastandunud parteide eduga Hispaanias, Saksamaal, Austrias, Itaalias. Lihtsaim näide mõistagi Trump – tasub mäletada, kuidas tema võimalusi algul ja seda ikka küsitluste andmetele tuginedes - hinnati.

Võimalik, et toimib fenomen, millest 1990-1993 rääkisin ja kirjutasin – valimas käinud ei ütle neid kohe küsitlenutele õigust, et mitte öelda - valetasid. Toona oli murranguaeg ja võimu ei usaldatud. Nagu nüüdki. Väike inimene pole aldis teda igal nurgal jälitava totaalse küsitlusvärgiga suhtlema, mis kajastub selles, millise vastuse ta annab. Huvitav seegi, et vahetult pärast valimisjaoskondade sulgemist said Briti poliitikud teistsugust informatsiooni, kui see, mis tuleb praegu välja valimiskastidest.

On, mida mõelda.