Venemaa president Vladimir Putin Foto: Michael Klimentyev, RIA Novosti

Ükskõik, mida iganes oleks küsitud. Samas, kolmanda riigiga seotud 470-leheküljelise dokumendi sisu panek kaalukausile tuletas vägisi meelde ka Stalini ja Kominterni aegseid „hinnangute“ andmisi teatud riikide ja rahvaste kohta.

Paraku oli (valimis-ja hääletamisasju jälgiv) Venice commission vait ja ilmselt vaid vähesed adusid ettevõetule rohelist teed avades, milline tegelik poliitsõnum sellest sünnib.

Referendumi kõigest „nõuandev“ staatus pakkus eneseõigustust paljudele ja kindlasti oli osalejate hulgas neidki, kes tahavad nüüd pealt vaadata seda, kuidas 27 EL-Ukraina assotsiatsioonilepingule juba „jah“- öelnut jõuavad 28nda ehk „ei“- ütlejaga üksmeelele. Paraku on see, mis ühtedele võit ja isegi huvipakkuv näitemäng, ukrainlastele uus ja ränk tagasilöök teel, mille nad on valinud ja millest nad ka nüüd ei kavatse loobuda.

Võib väita sedagi, et enamikule oli algusest peale selge, et kui keegi säärasest referendumist üldse võidab, siis vaid Kreml. Tal lihtsalt on Euroopas mitut sorti toetajaid. Puna-Kremli muinasjuttude uskujate klubi Lääne-Euroopas tekkis veel 1930ndatel (ehk enne ameeriklaste samas maaletulekut teise maailmasõjaga ja selle järel), sõjapäevil lisandusid neile antifašistid. Uuel ajal ehk siis pärast EL suurt laienemist itta (2004), tekkis koguni Berliini-Moskva telg, õigemini toru, mille sisuks sai Venemaa gaasi toimetamine Euroopasse mööda merepõhja ehk seniseid maismaatrasse eirates.

Just antud otsusega algas Ukraina, Moldova ja Lõuna-Kaukaasia geopoliitiline tagasimängimine Moskva mõjusfääri, mida viimane on kahe järgnenud sõjakäiguga naabrite vastu ka kinnitanud.

Nord Stream 2

Mõistagi oli see kokkulangevus, ent just Hollandi referendumi päeval viibis Moskvas Austria president Heinz Fischer, kes on Putiniga viimasel kahel aastal kohtunud 8 korda. Koos soliidsete kaaskondadega arutati kahepoolseid suhteid, sealhulgas ka Nord Stream 2 ja Euroopa suurima maaaluse gaasihoidla ehitamist.

Teadupärast protestivad NS2 ehitamise vastu Ida-Euroopa riigid ning Austria ja Saksamaa sotsiaaldemokraadid on need, kes seda projekti veavad! Saksa ajakirjandus eelistab ka sellest teemast mitte kirjutada, ent 7. aprillil „Die Welt“ ikkagi teatas lakooniliselt, et torude valmistajaga on töövõtuleping sõlmitud.

Elik – Ukraina huve eirav poliitika käib täistuuridel edasi ja see paneb ka sootuks teise valgusse need EL juhtide referendumi eelsed avaldused, mis Ukraina pürgimusi kohe kuidagi ei toetanud (Juncker: „Ukraina pääseb Euroopa Liitu 20-25 aasta pärast“ jmt.).

NS2 edenemine tuletab paratamatult meelde sedagi, et mullune Euroopa Liidu Idapartnerluse (EaP) neljas kohtumine Riias lõppes ilma, et oleks kokku lepitud järgmine kohtumispaik!? Eks Eestigi mäleta Brüsseli poolsete lubaduste mittetäitmist, õigemini seda, kuidas igakord küsiti veel midagi juurde. Praegu tuleb sama üle elada Ukrainal, Moldoval, Gruusial, ent ka Lääne-Balkani riikidel. Kerge öelda, et Euroopasse pürgijatel tuleks kodutöö maksimaalselt ära teha, ent aeg on edasi läinud, palju aega tühja raisatud ja Venemaa taas valmis oma lahendusi pakkuma. Eriti seal, kus omal ajal õnnestus sõjalised tugipunktid jätta või imelisel kombel luua.

Moldova ja Serbia meelsus

Ühte neist tuletati 1. aprillil meelde Serbia ja Venemaa välisministrite kohtumisel Moskvas.

Esmalt räägiti järjekordselt Serbia „sõjalisest neutraliteedist“ ehk siis valmisolekust liituda EL-iga, ent mitte NATO-ga. Samas – kuna mullu sai sõlmitud Serbia-NATO leping, mis puudutab NATO vägede osalusel toimuvaid õppuseid Serbia pinnal, siis nüüd anti Moskvas teada analoogilise Venemaa-Serbia lepingu sünnitamisest.

See puudutab Nish’i linna lennuväljal asuva Venemaa päästevägede kontingendi liikumisi. Antud baas, täpsemalt „humanitaarkeskus“ 100 km kaugusel Kosovo piirist avati 17. oktoobril 2011 ehk pärast seda, kui EL oli jätnud Serbia tehtud kodutööle (k.a. sõjaroimarite Mladici jt. kinnivõtmine ja üleandmine) ettenähtud tähtajal konkreetse vastuse andmata. Serbias on jõudude tasakaal olnud aastaid 50:50 kandis, sel hetkel oli see Moskva kasuks ja nii see mitteametlik baas sündiski. EL ja NATO esindajad pole siiani antud keskust külastanud. 1. aprillil aga teatas Lavrov, et tegu on juba regionaalse keskusega ja seal õpetust saanud Serbia sapöörid osalevad Palmyra varemete puhastusoperatsioonis Süürias! Karta on, et ei NATO ega ka EL polnud sääraseks uudiseks valmis.

Nihkeid on toimunud ka Moldova hoiakutes. Viis kuud kestnud „kohalik Maidan“ ehk tänavate hõivamise poliitika kulmineerus jaanuaris parlamendihoone ajutise hõivamisega Moskva-meelsete jõudude poolt.

Sündis uus valitsus ja pärast pikki poliitilisi manöövreid sõitis uus välisminister Galber 4. aprillil Moskvasse, kus tervitati Moldova uue valitsuse soovi parandada suhteid Venemaaga. Eelnevalt oli Moldova parlament võtnud 31.03 vastu resolutsiooni, milles toetati riigi „suveräänset, sõltumatut ja alalise neutraliteedi poliitika“. Ehk ei mingit NATOt.

Geopoliitiline seis Eesti kõrval võib muutuda ootamatult ruttu

Venemaa asevälisminister aga väisas nii Chisinaud kui separatistide keskust Tiraspoli ja Galber sai pärast Moskva kõnelusi öelda, et Venemaa toetab Moldova „territoriaalset terviklikkust ja iseseisvust.“ Esimeseks muutuseks peaks saama valitsusevahelise komisjoni tegevuse taasalustamine.

Huvitavad nihked toimuvad ka Valgevenega. Signaal sellest, et midagi on Minskiga käimas, kõlas Soome presidendi Niinistö – kes Fischeri kõrval on teine silmatorkav suhete säilitaja Venemaaga – ja Putini 22. märtsi kohtumisel. Kaks presidenti andsid rõhutatult sõbralikus toonis ajakirjanikele teada, kuidas nad nii mõnegi probleemi lahendasid telefonitsi. Migrantide voolu osas lepiti kokku kahe piiripunkti – Salla ja Lotta, milliseid nimesid teadis ka Putin - jätmises vaid Soome, Vene ja Valgevene kodanike tarvis. Ootamatu „Valgevene“ Putini suust tuletas meelde Vene-Valgevene liitriigi olemasolu. Tagantjärgi tundub loogiline, et sel hetkel arutati Euroopa ja Valgevene lähenemispingutuste raames sedagi, mis avalikustati 8. aprillil.

Nimelt andis Valgevene välisminister Makei reedel teada, et uut Venemaa lennubaasi Valgevenesse ei tule. Selle avamisest rääkis aga Putin ise 19. septembril ehk kohe pärast Vene lennukite kohalejõudmist Süüriasse. Loogiline hoiatus ja – järgnenut teades – oli ka loogiline, et NATO peasekretär Stoltenberg teatas NATO-Venemaa komitee töö taasalustamist saadikute tasemel samuti 8. aprilli. Stoltenberg ja Obama kohtusid 4 päev varem, Moskvas aga avalikustati 8. aprillil (!), et venelased olid „Obama isiklikul palvel“ vabastanud Süürias pantvangistatud USA kodaniku, kes 1. aprillil toimetati Moskvasse ja sealt edasi kodumaale. Aga nii see suur poliitika kokkulepitult ja üheaegselt käibki.

Eestile on mõistagi nüüd oluline teada ja jälgida Suurbritannias toimuvat debatti, ent peaks jaguma ka oidu järgimaks sündmuste tulevärki Ida-Euroopas, mille tulemusena võib naabruses tekkida sootuks uus geopoliitiline seis veel enne, mil britid endi tulevikus selgusele jõuavad.