Toomas Alatalu: "Eesti" sattumine Trumpi-Putini esindajate kohtumise juurde on nagu koodnime sünd kultusfilmis „Briljantkäsi“ – oli vaja usaldusväärsust väljamõeldule

Eeloleval nädalal astub ametisse USA 45. president Donald Trump ja seda tõesti parajalt küsitava pagasiga, sest vastaskandidaat sai temast 2,8 miljonit häält rohkem (vastavalt 63 ja 65,8 miljonit), ent kehtiv valijameeste süsteem tagas selge võidu (304:227) Trumpile.

Samasugune võiduviga tekkis ka 2000. aastal, kui teine demokraat Al Gore kogus pool miljonit häält rohkem kui võidu saanud Bush. Toona jagus samuti proteste ja võinuks algatada valimiskogu reformi, ent seda ei tehtud. Praegu on seis halvemgi, sest sajad tuhanded Trumpi vastased tahavad tema peopäeva rikkuda nii palju kui saavad, laskmata seejuures kuuldele ühtegi arvestatavat ettepanekut valimisreformiks!?

Mis teha, kui isegi selle suure rahva eliit ei taha isegi peenhäälestust mitte!

„Ei“ tänavatel on veel väike häda – käratsevad-külmetavad oma tunnid ära ja lähevad koju või kuhugi mujale sooja, ent probleemiks on USA meedia enamuse jätkuv vastutöötamine Trumpile ja tema meeskonnale – seis, millist USA ajaloos pole varem olnud. Meediat on tihti kutsutud neljandaks jõuks ja tuleb möönda, et ajakirjanikud on siin-seal oma valitsuste või üksikute poliitikute, ärihiidude üle ka võite saavutanud.

See, mis aga on toimunud USAs alates sellest hetkest, kui Trump oma esimese kuueteistkümnest vabariiklasest vastasest seljatas, tegi järgnevalt sama kõigi teiste ja isegi Hillary Clintoniga, on ju massikommunikatsioonivahendites kulgenud selgelt Trumpi-vastase hüsteeria olukorras.

Seis, mille lahendus – Trump kogus ikkagi 63 miljonit häält, näitas selgelt kätte nii meedia võimetuse kui ka kõikvõimalike küsitlustulemuste mitteusutavuse. Paraku pole meedia tänaseks veel pooltki sammu taganenud, ehkki esimesed tundemärgid sellest ka on olemas.

Arvatavalt läheb nii, et USA meedia (ja sealt mahakirjutav seltskond mujal) püsib kord sissevõetud ehk siis Trumpi suhtes mahategevatel positsioonidel senikaua kuni saab selgeks Trumpi välis- ja sisepoliitika, et siis tõdeda – „see läks nii tänu meie survele“ ja järgneb katse minna üle rahulikule kooseksisteerimisele Valge Majaga.

See ei käi kindlasti kõigi väljaannete ja telekanalite kohta. Nagu teada, kuulus ajakiri „Newsweek“ nende väljaannete hulka, kes kajastas 35-leheküljelist „raportit“ Trumpi ja Putini suhetest. Olgu meenutatud, et pärast presidendivalimisi korjati müügilt 125 000 sama ajakirja eksemplari, mille kaanel ilutses „Madam President“, sisust rääkimata!

Eestis on jõutud kilgata, et ikka see sama, pidevalt eksiv ajakiri mainis ka meie teabeameti osalust Trumpi-Putini esindajate kohtamise fikseerimises. Antud infot jagas teinegi väljaanne, kuhu valitud eestlased on aegajalt oma ütlemistega sisse saanud. Tagamaid pisut teades, kaldun arvama, et tegu on siiski üksnes „Eesti“ sattumisega operatsiooni koodnimeks samal moel, nagu see sündis kultusfilmis „Briljantkäsi“ – oli lihtsalt vaja lisada usaldusväärsust kord väljamõeldule.

Meie seisukohalt on „Eesti“ mainimine mõistagi kasulik, ent arvata, et Trump unustaks selle ajakirja suurima altmineku, sellele küll ei maksa loota. Trumpi esimene avalik kohtumine ajakirjanikega näitas selgelt, et mehel on täis info kõigi öeldu ja kirjutatu kohta ning infoallikate jagamine õigeteks ja valedeks käis tal kähku.

Arvata on, et seda pressikonverentsi kavandades arvestas Trumpi meeskond ka võimalust oma sisepoliitika selgitamiseks. Asi selles, et novembris (lõplikult) valitud USA 115. kongress alustas oma tööd veel 6. jaanuaril ja, nagu lubatud, võeti kohe ette eelmise presidendi suurreformi – nn Obamacare’ i nülgimine. Paraku see ajakirjanikke ei huvitanud – küsiti põhiliselt Venemaa teemadel. Totrusteni välja, sest mida muud küsimine – „Kas kavatsete kohtuda president Putiniga?“ on. Loomulikult tuli vastuseks „jah“, mis läks kohe suurlevisse, ehkki täiesti sisutühjana. Ajal, mil libauudised on taas suur probleem, võitlevad nendega tähelepanu eest ka suurriikide juhtidele omistatavad uudised stiilis teen-kunagi-midagi.

Ilmselt on tark siinkohal nagu selgitada, kuidas käib võimu üleandmine USAs ja algab uus USA presidendi suhtlemine Venemaa presidendiga. Kuna Trumpil meeskond olemas ja töö alanud, siis võib pidada normaalseks täna teatavaks saanud kontakti Trumpi rahvusliku julgeoleku nõuniku ja Venemaa USA suursaadiku vahel, kus kõne all oli USA osavõtt 23. jaanuaril algavatest Süüria rahukõnelustest.

Obama ja Trumpi meeskonnad toimetavad koos muudeski küsimustes. Obama üleeilne otsus pikendada veel aastaks Krimmi ja Ukraina pärast kehtestatud sanktsioonid oli selgelt kooskõlastatud samm, sest ajaliselt tulnuks seda pikendada alles märtsis – aga see andnuks liialt lühikese mõtlemisaja Trumpile – ja sestap tuli Obama enneaegselt otsust tehes talle appi. Muidugi lähevad sanktsioonid varem või hiljem muutmisele, ent nüüd pole Trumpil otsustamisega kiiret. Mis aga puutub Trumpi-Putini võimalikku kohtumisse, siis on see – kui vähegi teada USA-Venemaa presidentide kokkusaamisi – ebaprofessionaalsete ajakirjanike probleem. Poliitikas on kohtumistel mõte ainult siis, kui on midagi otsustada!

Lihtne näide Obama-Putini suhetest. Obama saabus NB! Gruusia sõja järgsesse Moskvasse juulis 2009 koos perega, õhtustas president Medvedeviga, jalutas siis perega Punasel väljakul, sõi hommikusööki peaminister Putiniga, lõunatas president Medvedeviga, kohtus siis ekspresident Gorbachoviga, pidas loengu üliõpilastele ja lendas edasi.

Kahe riigi tuumarelvastuse alase lepingu kirjutas Obama koos Medvedeviga alla aga hoopiski aasta hiljem Prahas. Ei saa välistada, et Trump ja Putin kohtuvad ka Bush-Putini 2001. aastal Sloveenia kohtumise stiilis, kus Bush tema enda sõnul olla partnerile silma vaadates näinud tema hinges otsekohesust ja usalduslikkust.

Vaevalt, et nii läheb, sest Bushi ja ka Trumpi parteikaaslane senaator John McCain ruttas toona kohe kõigile kinnitama, et tema näeb Putini hingesopis üksnes kolme tähte KGB, hinnang, mille pädevust on aeg vaid kinnitanud.

Ei maksa unustada sedagi, et suurriikide liidrid kohtuvad üksteisega paratamatult tänu suurtele rahvusvahelistele üritustele. Sestap võib kohe ka ühe kindla kokkusaamise ära mainida – juuli algul G20 kohtumisel Hamburgis, sest perenaine Angela Merkel teeb ju kõik, et oma kodused valimised võita!

Kui nüüd ikkagi püüda ennustada võimalikku tippkohtumist ja eeldatavat küsimusteringi, siis mina ootaks esmalt selgust nelinurgas Süüria-Iraan-Iisrael-Palestiina. Raske siiski uskuda, et Trump läkes Putini kõrvale sõda lõpetama, sest - kõnealusel pressikonverentsil mainis korduvalt, et paneb Venemaa, Hiina, Jaapani ja Mehhiko rohkem USAd austama kui see on olnud kõigi eelmiste administratsioonide ajal. Püüdes summeerida ,ütleks – ootame esmalt Hamburgini!