Toomas Alatalu: Eesti taasiseseisvumine oli suurvõimude poolt tekitatud õnnelik juhus
Kauge Island (22.08.1991) tegutses millegipärast selgelt kiiremini kui Soome (28.08), Prantsusmaa jõudis ennetada (25.08) Saksamaad (27.08).
USA president George Bush vanem ja NSVL president Mihhail Gorbatšov tahtsid ootamatult samaaegset avaldust teha, ent kui see ka teisel katsel ei õnnestunud, kõlas Washingtoni avaldus varem (2.09) ja Moskva oma hiljem (6.09).
Olgu võrdluseks toodud seegi, et Eesti Ülemnõukogu eeskujul toimetanud Ukraina ülemnõukogu kuulutas iseseisvuse välja meie kannul - 24. augustil, ent Ameerika Ühendriigid tunnustasid seda alles 26. detsembril 1991. Pealegi koos Kasahstani ja Kõrgõstani iseseisvusega, kusjuures viimane oli alles nädal varem otsustanud, et võiks ka iseseisvuda!?
Lühidalt – riikidel ja rahvastel on ajaloos erinevalt vedanud ja piirkonnas, kus meie asume, ikka tulenevalt sellest, millisel demokraatia arenguastmel parasjagu asub siinne domineeriv suurriik. Ent tulenevalt sellestki, kuidas tema poliitikasse suhtuvad teised suurvõimud.
Soome positsioon tekitas meelehärmi
Paraku on elus nii, et suure poliitika seisu hakatakse endale selgeks tegema teises järjekorras. Loodetakse ju ikka läbi lüüa oma kaalukategoorias - väikeriigina pöörasime meiegi vabanemise käigus abipilgud esmalt omasugustele ja sugulastele, et - parajalt pettuda!
Hõimuvellede presidendi Mauno Koivisto ja Soome valitsuste käitumine meie iseseisvumistaotluste suhtes tekitas siinmail selget meelehärmi aastatel 1987-91, kui Eestimaa oli ühtäkki julgust täis ja vastandas end läbimõeldult Moskvale. Tuli aga välja, et soomlaste legendaarne Talvesõja-aegne julgus ja vaprus oleks neid nagu järsku maha jätnud. Elik – kui meie olime ka lõpuks saanud julgeks, nemad seda nagu enam ei olnudki!?
25 aastat tagasi polnud meil aega süüvida sellesse, miks soomlased olid nagu nad olid, koostöö läks käima ja see oli peamine. Kuna aga olime pool sajandit kõrval paljudest maailmas toimunud protsessidest, siis üritaks sedapuhku harida lugejat mõnede faktidega Soome ajaloost, mis aitavad selgemaks saada kurikuulsat soometumise ehk finlandiseerumise teket ja selle mõjureid.
Eks me kõik tea, et Eesti on aastast 2004 Euroopa Liidu liikmesriik. Oleme aga üldse mõelnud sellel, et Soome on ELis aastast 1995. Ehk siis astus sinna kõigest üheksa aastat varem!
Edasi – mais 1993 oli Eesti jaoks suursündmuseks vastuvõtt Euroopa Nõukogusse, mis teadupärast tegeleb inimõiguste tagamisega. Soome oli aga sinna pääsenud täpselt viis aastat varem – mais 1989. Seda tulenevalt NSVL hoiakust ja külmast sõjast.
Ehk siis ka tulenevalt soometumisest, sest Moskval oli lihtsalt kasulik, et teatud riigid käituksid nii nagu tema. Et oleks seltskond, mille moodustavad NSVL, teised sotsialismimaad ja muud riigid ning selle viimase alla mahtus ka Soome. Sama sousti see tuli Soomel ainsana Euroopast kaasa lüüa Moskva juhitud Vastastikkuse Majandusabinõukogu (COMECON) tegevuses.
Mõistmaks seda – kas siis Soomel (paremaid) valikuid polnud, tuleb minna ajas veel tagasi. Meenutamaks, et Soomest sai ÜRO liige alles detsembris 1955 (Eesti liitus septembris 1991).
Olümpiamängud ja poliitika
Ehkki teise maailmasõja teine sõda oli Stalini kallaletung Soomele (Talvesõda), karistasid sõjavõitjad kõiki vastaspoolel sõdinuid 10-aastase keeluga kuulumises rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Sestap pole Soome ka 1952. aaastal loodud Põhjamaade Nõukogu asutaja – ta võeti sinna alles 1955. aastal.
Antud karistusaja üks huvitavamaid seiku oli olümpiamängude korraldamine 1952. aaastal karistuse all oleva riigi pealinnas Helsingis, mida – vastav otsus tehti juunis 1947 - mõjutas selgelt Stalini soov hakata OMidel kaasa lööma.
Londoni 1948. aaasta olümpialt jäädi kõrvale, sest kardeti sportlaste pagemist. Helsingi puhul oli sama kartus küll sees (ega muidu rakendatud kehtivaid reegleid Heino Lipu jt suhtes), ent Soomes oli ka Nõukogude Armee kohal ja Soome ägas samuti reparatsioonide all, mis tuli Nõukogude Liidule maksta.
Ühesõnaga –Soomele sai piisavalt survet avaldada, et NSVL olümpiadebüüt rahuldavalt toimuks. Kõigest hoolimata lõi Soome sisu jälle läbi - soomlased tegid edukalt ära olümpiamängud ja saatsid kuu hiljem – 18.09.1952 ennetähtaegselt teele viimase rongitäie sundobrokit Moskvale.
See ponnistus oli vahest suuremgi võit kui kõik olümpiamedalid kokku. Seda eriti ajaloolises perspektiivis - suur sõjavõitja ise jõudis olümpiamängude korraldamiseni alles 28 aastat hiljem.
Soomlaste kaks välispoliitikat
Ehk siis – külma sõja päevil, mil meie olime muust maailmast isoleeritud, tuli Soomel hakkama saada väga spetsiifilistes tingimustes, kus – tulenevalt suurriikide hoiakutest, mille hulka kuulus Moskva erisoovide arvestamine -, tuli loota vaid iseenda tarkusele. Mõistagi vajutas see pitseri ka Soome hoiakutele Eesti taasiseseisvumise suhtes.
Nagu teada, on tänaseks paberile pandud sääraseidki kontseptsioone, nagu olnuks Soomel toona kaks välispoliitikat Eesti suhtes - ametlik ehk Kremlit arvestav ja tegelik ehk Eesti igati aidanud poliitika. Kahtlemata võib ja saab suhteliselt värskest ajaloost leida piisava arvu sobivaid fakte ühe või teise seisukoha kasuks, kuid igal juhul lööb säärases lähenemises läbi ka suurriigi käitumise õigustamine.
Antud juhul pani säärase ponnistuse mõttekuse kenasti paika „Soome kahe välispoliitika“ väljakäimise aeg 2012-13. aastal (Eestis refereeringud 2014.a. algul). Järgnes ju see, et Moskva võttis ette järjekordse naaberriigi ja tegi Krimmis, mida tahtis ja teeb Ida-Ukrainas, mida teeb.
Muu maailma toetab küll Ukrainat, ent nii, et pole näha naabrimehe ebaseaduslike toimetamiste lõppu! Pole juhus seegi, et juba arutatakse käigult ilmunud plaane Ida-Ukraina „finlandiseerimiseks“ ehk siis uue teise riigi sise- ja välispoliitika kontrollimise vormi loomisest.
Nagu veerand sajandit tagasi Soome puhul, nii on ka praegu Ukraina puhul kõige lihtsam arvustada selle juhtide poliitikat ja käitumist. Unustades selle, et tegu on nõrgematega, kelle käitumise raamid määrasid ära suurriikide omavahelised kokkulepped.
Balkanil toimuv tõmbas osa tähelepanust NSVL-ilt ära
Ja kui nüüd otsida seda momenti ajaloos, mil Kreml avastas võimaluse Ukrainas toimuvat mõjutada, oli see kindlasti ülalmainitud ajavahemik august-detsember 1991, mil Ukrainal tuli demokraatlike suurriikide nõudmisel, et autoritaarne suuriik oleks ette rahuldatud, rahvahääletusi korraldades ja seadusi vastu võttes tõestada oma esialgse otsuse õigsust.
Samuti ei maksa unustada, et Ukraina iseseisvust tunnustati alles pärast seda, kui temast oli saanud ka SRÜ liige. Balti riigid ja Gruusia, kes 25 aastat tagasi oli ainsana end NSV Liidust lahkunuks kuulutanud – tegi seda 9. aprillil 1991 – teatavasti pääsesid sellest sundkooslusest. Elik - mõnedel rahvastel tõesti veab ajaloos.
Antud juhul paljus tänu sellele, et lääne suuriigid olid NSVL kõrval hõivatud ka Balkani riikide tuleviku kujundamisega, milleks koguni poolteaduslik plaan kokku panid, mille paikapidamatuse tõestumine võttis aega.
Kui aga geopoliitilisi ümberkorraldusi maailmas üldse hinnata – aga Eesti, Läti, Leedu taasiseseisvumine seda on -, siis annab soovitud tulemuse üksnes kõigi antud geopoliitika tegijate toimetamiste arvesse võtmine.
