Toomas Alatalu: Eston Kohver – uus Eesti nimi maailma ajaloos; Ilvest, Rõivast ega Kaljuranda ei mainita kuskil
Nii ta on – kohe-kohe kirjutatavates ja ilmuma hakkavates suure poliitika käsitlustest - USA-Venemaa ja NATO-Venemaa suhted, 2011.aastal alanud globaase kriis jmt., ei leia me kohe kindlasti Eesti tänase presidendi, peaministri ja välisministri mainimist, küll aga võib neis olla Eesti luuraja (nimetagem teda nüüd rahulikult ja suure aupaklikusega just nii) Eston Kohveri ja Venemaa luuraja Aleksei Dresseni vahetamine kui positiivne sissejuhatus kolm päeva hiljem toimuvale USA ja Venemaa presidentide kohtumisele.
Ka kui märguanne, et kokkulepped kahe võimsama suurriigi vahel eriti kriitilises olukorras on võimalikud.
Väikeriigi roll suurriikide vaheliste kriiside lahendamises eeldab alati juurdemõtlemist, sest suure poliitika tegijad ise on n.ö. lisatööjõu kasutamise selgitamisel eriti kidakeelsed ja väikeriigi enda otsustajatel peal sund suud mitte pruukida. Ent tänase avalikustamise taseme juures on kõigil teada kaks põhiasja. Esiteks toimus Eston Kohveri röövimine Eesti pinnalt kolmandal päeval pärast USA president Obama 3.09 käiku 200 km kaugusele Venemaa piirist ja Inglismaal 4.-5.09 toimunud NATO tippkohtumise teisel päeval.
Loomulikult on säärane kõrgendatud tähelepanu ühte punkti fokusseerimise aeg parim aeg ka kõikvõimalike erioperatsioonide läbiviimiseks. Nii arvati Eesti poolel, nii nähti seda võimalust ette Venemaa poolel. Peaks olema iseenesest mõistetav, et suurtes ühendustes olev pisike Eesti ei hakka omaalgatuslikult midagi kavandama suure Venemaa suhtes elik – ütleme Eesti, mõtleme NATO! Mõistagi oli Kohveri kohtumisaeg oma Venemaa kontaktisikuga piisavalt aegsalt teada ja nii otsustatigi sealpool piiri mängida suurelt - miks mitte kasutada NATO tippkohtumise aega tõestamiseks, et võime NATO territooriumilt ära viia NATO riigi ohvitseri! Kreml oli toona üldse kõrgendatult võidukas meeleolus, kui meenutada, et just – augustis oli Donetskis saavutatud suur võit Ukraina armee üle. Nagu teada, oli samaks ajaks Venemaa territooriumile viidud ka Ukrainast röövitud lendur Nadya Savchenko.
Seda, et Moskva jätkas väljakutsuvat poliitikat Eston Kohveri üle kohtupidamise ja talle ränga karistuse määramisega, oli lihtsalt mullu Krimmi okupeerimise ja Donbassis vallandatud sõja poliitika jätk. Mullu aprillis vallandus selge vastupoliitika sellele sanktsioonide kehtestamisega Venemaale.
Toimivalt, sest tulemusteks on Venemaa selge majanduslik allakäik ja poliitiline isolatsioon. Siit ka Kremli loomulik soov tekkinud seisust kuidagi välja pääseda ja kuna vahepeal kõigile asjahuvilistele liialt keeruliseks muutunud olukord Süürias lausa sundis peategijaid seal – Valget Maja ja Kremlit omavahelisi kõnelusi taastama, siis osutus ka võimalikuks kokkulepe tippkohtumise korraldamiseks. Selle päevakorra ja arutatavate küsimuste tähtsuse järjekorra pidev muutumine näitas „kõikide võimaluste“ olemasolu. Meie seisukohalt on peamine teadmine, et „Eesti oma Kohveriga“ oli neil kriitilistel otsustuspäevadel kogu aeg pildis, elik - Obama mullu Tallinnas öeldud sõnad – „Tallinn, Riia ja Vilnius on samamoodi kaitstud kui London, Pariis ja Berliin“ kehtisid. Enamgi veel - võime rahulikult sedagi ütlust n.ö. pisendada – Tallinna taga on Washington!.
See, mis järjekorras miski meeste vahetamises toimus ei oma hetkel erilist tähtsust. Vaist siiski ütleb ette, et see aeg, mil Kohver oli kadunud Eesti saatkonna jaoks, oligi tema saatus juba suurel otsustuslaual. Vahetusotsuse puänt on mõistagi selles, et Eesti kaitsepolitsei vahetas ühe oma töötaja teise vastu – asi, mida maailma praktikast nagu ette ei tulegi!. Kas üks mees oli teisest väärtuslikum, on neljanda järgu probleem.
Peamine ja teine teadmine asjast olgu see, et meeste vahetamine toimus vahetult enne Obama ja Putini tippkohtumist. Tänasest see side ka nelja mehe vahel katkeb ja lõplikult – ajalugu on kirjutatud. Etteruttavalt tuleb siiski lisada, et ei maksa eriti uskuda peatseid kirjeldusi, millega üks või teine kapo mees olla hakkama saanud – tõde nende kohta avaldatakse heal juhul 50 aasta pärast.
Võimalik, et nende teod olid kõigest keskmist mastaapi, ent ajalugu oli helde, ehk siis isikul peab ka lihtsalt vedama, et suurtesse ajaloo ülevaadetesse sattuda. Selles mõttes on Kohveril kohe kindlasti vedanud, aga selle üle - ja eriti pärast talle osaks saanud Venemaa poolseid avalikke mõnitusi – jääb meil kõigil üle vaid uhkust tunda, et niisugune eesti verd mees, keda nüüd kogu maailma teab, on olemas
Kui nüüd midagi üldse teha – selge see, et Kohver ise vaikib päris pikka aega - , siis miks mitte mõelda kohe ühe korraliku oma James Bondi filmi tegemisele – Kohveri röövimine oli kuuldavasti unikaalne operatsioon, info, mida ta jahtis, oli kindlalt seotud sealpool piiri toimuva eriti värvika korruptsiooni paljastamisega, luurajate vahetuskohaks oli jällegi sild, millest loodetavasti saab suur turismiobjekt jne.
