Toomas Alatalu: Euroopa valitsejad jäid Barcelonas jälle hiljaks. Millal viivad suurriigid võitluse islami kalifaadiga uuele tasemele?
Jalutatakse aga just seal ja just selle tänava valis tapatööareeniks järjekordne islami dzihadist. Reakodanike kaitsetust näitab kõige paremini see, et tapjal õnnestus sündmuspaigalt põgeneda ehk siis – neid, kes pidanuks sadade inimeste julgeolekut tagama, asusid saatuslikel minutitel kusagil mujal.
Lisan siia teisigi totralt mõjuva eilse uudise – Belgias algab kohtuprotsess Pariisi terroritöös süüdistatu üle, mida oleks ju ikka targem pidada viimase pinnal.!? Et käsi laiutada ja konstateerida - Euroopa korrakaitsesüsteemide koostöö ja üksteise kogemustest õppimine on pea sama nagu eelmise süütute kodanike massilise tapmise ajal.
Vastane on ju endine – islami kalifaat või ISIS, mis on viimasel ajal oma kahel põhirindel – Raqqas Süürias ja Mosulis Iraagis kandnud selgeid kaotusi. Ent madin läheb mõlema mainitud linna vahetus läheduses ehk siis vastavalt Deir Al Zoris ja Tel Afaris edasi! Järelikult – pärast suhtelist edu tulnuks liitlasriikidel mitte mingil juhul valvsust kaotada, kui meenutada, et terrorirünnakud Pariisis, Brüsselis, Nice’is ja Londonis olid selgelt konkreetsed reageeringud sõja kulgemisele Süürias ja Iraagis.
Et mitte öelda – verine kättemaks, mida toestati üksikisikute kätega. Sellest, et enne Barcelonat näitasid jihadistid oma nägu rünnakutega ka Malis, Burkina Fasos ja Somaalias ja teistes oma „vilayettides“, ei tulnuks kohe kuidagi järeldada, et sedapuhku Euroopas mõnda kohta ei rünnata. Pealegi – nüüd kostub siit ja sealt, et mujalt olla just Barcelona võimusid hoiatatud võimaliku terroriohu eest!?
Olukorda laiemalt vaagides tuletaks meelde, et kalifaat/ISIS ja sõda teise tsivilisatsiooni vastu kuulutati välja veel juunis 2014. Maailma suurriikide suhtumine sellesse oli tagasihoidlik, sest tegeleti alahinnatud kurjuse pesa kõrval asunud Iraani tuumaprogrammiga, mis korduvate viivitamiste tulemusena saadi kõiki osalenuid rahuldanud lepinguks septembriks 2015. Siis saabus kalifaadiga võitlema ja oma liitlast kohapeal toetama Venemaa, millega teised suurriigid ei leppinud ja jälle läks hulk aega kaduma omavaheliste suhete klaarimiseks.
Isegi praegu on suurte puhul ja otse öeldes küsimus selles, kelle väed ja kelle toetatud väed vallutavad esimesena lõplikult Raqqa, lõplikult Deir Ar Zori ja lõplikult Tel Afari. Paraku on pärast nende vabastamist veel kümneid linnu ja asulaid, mida vabastada. Kalifaadi kokkusurumine on möödapääsmatu, ent nagu surevatele fanaatikutele omane, pole nad loobunud võimalusest saata korda kurja nende vastu võitlevate riikide pinnal. Loogika nõuab, et kalifaadiga võitlevad jõud ühineksid, ent seda on raske uskuda ja nii tuleb Euroopa kodanikel jätkuvalt pidada meeles, et naabruses käib ehtne sõda meie meeste osalusel ja vastaline on valmis külvama surma kõikjal kus saab.
